KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-6137/262 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019

KrMS §-st 182 tuleb juhinduda kohtul, kes jätab tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata. (p 12)

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, vaid siis, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et need sätted ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (vt nt RKKKo 3-1-1-89-16, p 47 koos viitega). (p 13)

3-1-1-49-16 PDF Riigikohus 27.06.2016

Vaatamata sellele, et KrMS § 344 lg 2 järgi on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, ulatub kannatanu kaebeõigus ka menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt KrMS § 189 lg-st 3, mis sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta KrMS § 344 lg-s 2 sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas kassatsiooni korras. (p 23)


Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik. Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. 1. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. (p 25)


Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-114-13, p 10). (p 19)


Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19). (p 21)


Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu. (p 18)

3-1-1-85-08 PDF Riigikohus 25.02.2009

KarS §-s 207 sätestatud objektiivne koosseis seisneb andmesideühenduse võimaluse täielikus lubamatus katkestamises vähemalt kahe arvutivõrgus oleva arvuti vahel (ühenduse rikkumine) või andmesideühenduse kiiruse lubamatus vähendamises (ühenduse tõkestamine). Karistusseadustiku §-s 208 sisalduva objektiivse koosseisu kirjeldus seisneb sellise arvutiprogrammi levitamises, mis võib end algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitada, häirides sellisel viisil arvutite kasutamist. Sisuliselt takistatakse või häiritakse mõlemal juhul objektiivses koosseisus kirjeldatud tegude toimepanemisega arvuti, arvutivõrgu või -süsteemi kasutamist ning toimimist.


KarS §-s 207 sätestatud objektiivne koosseis seisneb andmesideühenduse võimaluse täielikus lubamatus katkestamises vähemalt kahe arvutivõrgus oleva arvuti vahel (ühenduse rikkumine) või andmesideühenduse kiiruse lubamatus vähendamises (ühenduse tõkestamine). KarS §-s 208 sisalduva objektiivse koosseisu kirjeldus seisneb sellise arvutiprogrammi levitamises, mis võib end algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitada, häirides sellisel viisil arvutite kasutamist. Sisuliselt takistatakse või häiritakse mõlemal juhul objektiivses koosseisus kirjeldatud tegude toimepanemisega arvuti, arvutivõrgu või -süsteemi kasutamist ning toimimist.


Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31, RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20 ja RKKKo nr 3-1-1-39-08, p-d 9 ning 10).


Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30).

Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).


Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Viimati nimetatud sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-08, p 19.1).


Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31, RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20 ja RKKKo nr 3-1-1-39-08, p-d 9 ning 10).


Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 14 ja 15).


Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 23).

3-1-1-61-08 PDF Riigikohus 01.12.2008
KrK

Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).


Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.


Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.


Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).


KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.


Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).


Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.


Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.


Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)


Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.


Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.


Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.


KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json