KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018

KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Sõltuvuse kui KarS § 143 koosseisutunnuse kohta on Riigikohus märkinud muu hulgas: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt RKKKo 3-1-1-109-10, p-d 15-17.) Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet äratuntavalt enda huvides ära. (p-d 37-38)


KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-2891 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9)

Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)


Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18)

Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19)

Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20)

Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)


Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26)

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)


Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)


KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)

3-1-1-101-15 PDF Riigikohus 21.12.2015

Ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust või tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates kannatanu surma põhjustas. Ometigi ei ole see reegel absoluutne. Võib ette tulla juhtumeid, kus kannatanu surma põhjustamise täpset viisi ei saa objektiivsetel põhjustel tuvastada, kuid samas on võimalik esitada süüdistus, mis vaatamata konkreetse teoviisi kajastamata jätmisele kaitseõigust ei riku. Sellisel juhul tuleb kohtumenetluses kontrollida, kas kannatanu surm võis saabuda süüdistatavast olenemata või on selline võimalus välistatud ja süüdistatav vastutab surma ettevaatamatu põhjustamise eest tuvastamata viisil. Sama põhimõte kehtib loogiliselt ka olukorras, kus KarS § 117 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu surma põhjustamise täpset viisi küll kirjeldatud, kuid see jääb kohtus tõendamata, samas on süüdistuses kirjeldatud ülejäänud asjaolude kogum selline, et võimaldab kaitseõiguse tagada ka surma põhjustamise viisi konkretiseerimata. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, mil viisil süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav tegu, s.o kannatanu surma põhjustamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei välista alati isiku karistusõiguslikku vastutust KarS § 117 järgi, kui on tõsikindlalt välistatud, et keegi teine peale süüdistatava oleks saanud põhjustada ettevaatamatusest kannatanu surma. Vrd ka 3-1-1-28-14, p 14.2. (p 37)


Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289^1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 käsitletud võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. (p 30) Vt lisaks 3-1-1-52-06; 3-1-1-113-06, p-d 15–17; 3-1-1-13-12, p 13. (p-d 25–29) Vt lisaks 3-1-1-62-07, p 12.3; 3-1-1-18-08, p 16. (p 32)

Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui need on kohtus avaldatud KrMS § 294 või § 293 lg 1 ja § 289^1 alusel. (p 33)


Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289^1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 käsitletud võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. (p 30) Vt lisaks 3-1-1-52-06; 3-1-1-113-06, p-d 15–17; 3-1-1-13-12, p 13. (p-d 25–29) Vt lisaks 3-1-1-62-07, p 12.3; 3-1-1-18-08, p 16. (p 32)

3-1-1-87-11 PDF Riigikohus 09.11.2011

Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06).

Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06).


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06).

Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).


3-1-1-86-08 PDF Riigikohus 02.03.2009

KrMS § 293 sätestab, et süüdistatava ülekuulamisel lähtutakse KrMS §-dest 288-289. Seejuures tuleb tähele panna, et ristküsitlusel võib vastavalt KrMS § 289 lg-le 1 ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi. Väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on oma tähenduselt võrdsustatavad kohtueelses menetluses saadud tõenditega.


Otsustamaks selle üle, millist väärteomenetluses kogutud tõendusteavet tohib kriminaalmenetluses kasutada, tuleb lähtuda sellest, millised on isikule antavad menetluslikud garantiid. Kui need garantiid on võrdsed, ei ole takistust tõendite "ülekandmiseks" ühest menetlusliigist teise. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VTMS § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades Väärteomenetluse seadustiku 5. peatükis sätestatud erisusi. Seega on kriminaalmenetluses lubatud kõik tõendid, mis on kogutud väärteomenetluse käigus ilma VTMS 5. peatükis toodud erisusi kohaldamata. Kui aga tõend on kogutud ülalnimetatud erisusi arvestades, tuleb tõendi lubatavuse küsimuse lahendamisel igal konkreetsel juhtumil võrrelda erinevates menetlustes isikule antavaid menetluslikke garantiisid.

3-1-1-98-07 PDF Riigikohus 25.02.2008

Asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, ei tähenda automaatselt, nagu oleks äratundmine ebausaldusväärne. Juhul, kui isiku äratundmiseks esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud (RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).


KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8). Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 7.3).


Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 3^1 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes kontrollima (vt RKKKm nr 3-1-1-126-06, p 10).


KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8).


Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo nr 3-1-1-100-07, p 7).

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json