KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-10372/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2019

KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (KrMS § 341^1 p 3). Kui sedastatakse, et apellandil puudub KrMS § 318 lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. (p 7)

Kui süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse, ei saa nad maakohtu otsust vaidlustada KrMS § 318 lg 4 teisest lausest tulenevalt. Olukorras, kus süüdistatav aga märgib, et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud, on käsitatav selge etteheitena kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. (p 8)

Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm nr 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

Kui ringkonnakohus peab hindama, kas KrMS § 313 lg 1 p-s 101 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, tuleb silmas pidada KrMS § 245 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt RKKKo 3-1-1-103-15, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Samuti peab vaagima, kas KrMS § 313 lg 1 p 101 alusel tehtud märge saab mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on KrMS § 38 lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja KrMS § 313 lg 1 p 101 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Kui tuvastatakse, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tehakse vajadusel kindlaks karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. (p-d 10-11)


Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

3-1-1-7-16 PDF Riigikohus 11.02.2016

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus. (p 5.2)


Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015 kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang kohaldub ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.


Kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses peab sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

3-1-1-12-15 PDF Riigikohus 04.03.2015

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.


Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.

Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.


Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-13-15 PDF Riigikohus 04.03.2015

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.


Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.

Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.


Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.


Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).


KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 141^1 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).


Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.


Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30).

Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale.

Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes.

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

3-1-1-71-10 PDF Riigikohus 01.11.2010

Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena.

Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu.

3-4-1-5-10 PDF Riigikohus 18.06.2010

Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 21) Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. (p 16)


Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. (p 17) Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangul ei ole legitiimset eesmärki. Kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. (p 27)


Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Kui määrav oleks üksnes resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite põhiseaduspärasust kontrollida - nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 19)

Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. (p 17) Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangul ei ole legitiimset eesmärki. Kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. (p 27)

3-1-1-31-09 PDF Riigikohus 16.04.2009

Juhtudel, mil seadus näeb ette kaebuse esitamise kirjalikus vormis (nt KrMS § 318 lg 1 ja 386 lg 1), võrdsustatakse kirjalikus vormis esitatud kaebusega ka digitaalsel kujul esitatud kaebus. Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal üldjuhul samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-09).

3-1-1-99-07 PDF Riigikohus 18.02.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud apellatsiooniõiguse keeld ei puuduta kõiki KrMS § 306 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavaid küsimusi, vaid üksnes kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või tema õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 3-1-1-27-07). Ringkonnakohus, mõistes apellatsiooniõiguseta isiku apellatsiooni alusel süüdistatavale uue karistuse, rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kui kohtumenetluse pool on KrMS § 318 lõikes 3 sätestatud apellatsiooniõiguse keeldu eirates esitanud apellatsiooni ja esimese astme kohus ei ole jätnud KrMS § 323 lg 2 p-st 2 lähtudes apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb seda teha ringkonnakohtul eelmenetluse käigus tuginedes KrMS § 326 lg 2 lausele 1.


Kui maakohus ja ka ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel KrMS § 318 lõikest 3 tulenevalt ei ole apellatsiooniõigust ning ringkonnakohtus on kriminaalasja kohtulik arutamine alanud, tuleb kohtulik arutamine läbi viia ja jätta KrMS § 337 lg 1 p-st 1 lähtudes esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json