KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-50-15 PDF Riigikohus 02.06.2015

Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.


Tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt siis, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Ülal esitatud põhimõtted ei ole järgmistel põhjustel siiski täiel määral kriminaalmenetlusse ülekantavad. Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.


Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.


Seadusest ei tulene kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada. Tsiviilhagi otsustamine sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud ja keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid süüdistatava väidetele hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada hagi rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kokkuvõtvalt, tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.


Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.

Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json