Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 126¹⁶ lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ning prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 60 ja 62.) (p 23)

Kui KrMS § 126¹⁶ lg 1 alusel esitatud kaebusest saab välja lugeda, et isik tahab muu hulgas vaidlustada jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste tutvustamata jätmist, tuleb see taotlus ringkonnakohtus toimuvas määruskaebemenetluses sisuliselt lahendada. Küsimuse andmete tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta võib tõstatada ka määruskaebemenetluse vältel, kui vastava prokuratuuri otsustuse olemasolu ja/või tutvustamata jätmise põhjendused selguvad alles pärast määruskaebuse esitamist. (p 31)

Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui isik saavutab uurimiskaebemenetluse tulemusena õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, võib täiendavate asjaolude teatavaks saamine tingida vajaduse esitada jälitustoiminguks loa andmise peale uus kaebus. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et selline lahendus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 59). Kirjeldatud tulemuseni viiks aga seisukoht, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjal tutvuda jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste osalise tutvustamata jätmise kohta tehtud määrustega pärast seda, kui ringkonnakohus on KrMS § 126¹⁶ lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendanud ja kriminaalasja materjali prokuratuurile tagastanud. (p 32)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi mõjutab jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 58). Olukorda, kus jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta tehtud otsustustele antud hinnang osutub edasises määruskaebemenetluses ekslikuks või see taotlus jäetakse alusetult sisulise lahenduseta, tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)

Maakohtu määrus, millega kohaldatakse TsMS §-s 378 ette nähtud hagi tagamise abinõusid, on vaidlustatav KrMS § 387 lg 2 p-s 1 sätestatud korras, s.o 10 päeva jooksul alates sellest, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule hagi tagamise abinõu otsustanud maakohtu kaudu. KrMS § 141⁴ lg 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel vara arestimist reguleeriva KrMS § 142 korda. Vastavat korda järgides tehtud määrusele rakendub ka vara arestimise määruse vaidlustamise reeglistik KrMS § 387 lg 2 ja § 390 lg 4 tähenduses, sest hagi tagamise abinõu kohaldamist ei ole võimalik vaadelda eraldi selle vaidlustamise korrast. (p 7)

KrMS § 387 lg-s 1 on sätestatud, et üldjuhul – kui ei ole tegemist sama paragrahvi teises lõikes loetletud kohtumäärustega – esitatakse määruskaebus 15 päeva jooksul vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. KrMS § 387 lg-s 2 loetletud kohtumääruste puhul esitatakse määruskaebus 10 päeva jooksul vaidlustatud kohtumääruse teinud maakohtu kaudu ringkonnakohtule või ringkonnakohtu määruse peale otse Riigikohtule. (p 8)

Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest ja loogikast tulenevalt vaatab Riigikohus KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg 4 alusel läbi määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale, s.o kaebusi, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu seisukohta ja selle põhjendusi. Kui ringkonnakohus ei ole mingis küsimuses seisukohta võtnud, ei ole Riigikohtul endal võimalik määruskaebemenetluses hakata ringkonnakohut asendama ja kõnealust küsimust ringkonnakohtu eest lahendama. Riigikohtu pädevusse ei kuulu ringkonnakohtule esitatud ja selles toimuvat menetlust puudutava tähtaja ennistamise taotluse esmakordne lahendamine. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatakse määruskaebuse tähtaja ennistamise taotlus, peab ringkonnakohus selle taotluse lahendama määrusega. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud üldises määruskaebekorras vaidlustada. (p 9)

KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates hetkest, mil langes ära kaebetähtaja möödalaskmise tinginud takistus. Üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos määruskaebuse esitamisega. Kuna maakohtu määruses märgitud eksliku kaebetähtaja puhul ei ole tegemist takistuse kui faktilise asjaoluga, vaid ebaselgusega õiguslikus olukorras, võib tähtaja ennistamise taotluse esitatakse 14 päeva jooksul pärast seda, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, võttes seisukoha selle tähtaegsuse kohta. (p 9.1)

Menetleja eksimust või ebatäpsust kaebekorra selgitamisel tuleb võtta arvesse kaebetähtaja ennistamise otsustamisel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754), eriti juhtudel, mil tegemist on seaduse muudatuse järel Riigikohtu praktikas käsitlemata menetlusliku küsimusega. Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel). (p 9.2)

Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga võrreldes erinevale seisukohale. (p 29)

Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi. (p 30)

Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)

Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)

Ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §-s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. (p 35)

Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise - üldmenetluse kontekstis ristküsitluse - reegleid. (p 32.3)

Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 62). See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste otsustamisel - sh tsiviilhagi lahendamisel - tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte. (p 36)

Sundravi üle otsustamisel üksnes ekspertiisiaktile tuginemine on põhjendamatu, kui ekspertiisialuse seisund võib olla ekspertiisi tegemise ja kohtuistungi vahelisel ajal oluliselt muutunud. (p 11)

Kriminaalasja lahendaval kohtul tuleb sundravi üle otsustamisel hinnata kõiki menetlusele allutatud isikuga seotud asjaolusid, mh seda, kas ta on pärast teo toimepanemist viibinud tahtest olenematul ravil tsiviilkorras ja kas ning kuidas on see tema seisundit, sh ohtlikkust, mõjutanud. Nii peab kohus ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil. (p 12)

Iseenesest ei saa kohtule ette heita, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. (p 13)

Sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Vajadusel tuleb määrata uus ekspertiis või hinnata teisi tõendeid, mh kuulata ära menetlusalune isik, et selgitada välja tema tegelik ajakohane vaimne seisund. Juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb maakohtul uute oluliste asjaolude ilmnemisel lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kuivõrd KrMS § 390 näeb sundravi asjade läbivaatamise ette kirjalikus määruskaebemenetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui menetluses kerkib nt vajadus määrata ekspertiis või kuulata üle menetlusele allutatud isik, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. (p 14)

Asjaolu, et isik jätkuvalt pärast tahtest olenematult ravilt vabanemist iseseisvalt rohtu edasi tarvitab, võib viidata sellele, et sundravi kui isiku nõusolekuta ravi kohaldamine ei pruugi olla vältimatult vajalik. Ühtlasi ei tähenda varasem tahtest olenematul ravil viibimine vältimatult seda, et kohaldada tuleb sundravi. (p 15)

Vaimse häirega isikule tuleb ärakuulamisõigus tagada võrdselt teiste süüdistatavatega ning sundravimenetlusele allutatud isiku võib erandjuhul kohtuistungile kutsumata jätta üksnes tema vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel. (p 17)

NB! Seisukoha muutus!

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on oluline, et kohtunik ja sekretär veenduksid protokolli õigsuses ja täidaksid KrMS § 155 lg-s 3 sätestatud nõuet kinnitada seda allkirjaga. Samas peab kolleegium vajalikuks muuta senist praktikat ja asub seisukohale, et allkirja puudumine kohtuistungi protokollil ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses. Kohtuistungi protokollil allkirja puudumine on aga KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9)

Kohtuistungi protokolli tähtsus seisneb selles, et see võimaldab hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning aru saada, milliseid tõendeid on kohus uurinud. Seega ei ole alust pidada allkirjastamata kohtuistungi protokolli kohtuotsuse vältimatut tühistamist tingivaks rikkumiseks juhul, kui kohtuistungi protokolli sisu vastavus istungil toimunuga on usaldusväärselt kontrollitav. Kui kohtuistung on salvestatud, on kohtuistungi protokollil allkirjade puudumisel ja sisu osas vaidluse tekkimise korral võimalik selle tõele vastavust kontrollida protokolli lisaks oleva salvestise abil. (p 11)

Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8)

Süüteoga saadud vara all KarS § 83¹ lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83¹ kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83¹ lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)

Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10)

Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)

KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)

Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Võimalik on tugineda protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). (p 16)

KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)

Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)

Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)

KonkS § 2 lg 1 kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja huvides tegutsev isik (vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-10, p 11.1). Juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt RKKKo nr 3-1-1-64-05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust. (p 23)

Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (p 15)

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)

KrMS § 315 järgi tuleb otsuse kuulutamisena mõista kohtuotsuse suulist teatavakstegemist, mis seisneb eeskätt kriminaalasja arutamise tulemina tehtud otsustuste ettelugemises ja vajadusel ka olulisemate põhjenduste selgitamises. KrMS § 315 lg-te 4 ja 8 järgi on aga võimalik olukord, kus kohtuotsuse kuulutamisel tehakse teatavaks üksnes selle resolutiivosa ning põhjendusi sisaldav tervikotsus koostatakse ja tehakse kättesaadavaks hiljem. Kuna tervikotsust sellisel juhul enam kohtusaalis ette ei loeta, ei ole see ka otsesõnu käsitatav otsuse kuulutamisena KrMS § 315 mõttes. (p 11)

SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)

Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)

SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)

Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)

TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16)

Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)

Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11)

Juhul, kui karistuse täitmisele pööramise otsustamisel tekib täitmiskohtunikul põhjendatud kahtlus, et süüdimõistetu ei ole vaimse seisundi tõttu võimeline karistust kandma, ja tema süüdivuse väljaselgitamiseks ei ole määratud ekspertiisi, tuleb täitmiskohtunikul määrata omal algatusel või menetluspoole põhjendatud taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sõltuvalt ekspertiisi tulemusest saab täitmiskohtunik otsustada, kas ja milliseid mõjutusvahendeid on süüdimõistetule võimalik kohaldada. Olukorras, kus täitmiskohtunik tuvastab, et süüdimõistetu ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire tõttu talle mõistetud karistust kandma, ei saa seda KrMS § 425 lõikest 2 tulenevalt täitmisele pöörata. Seepärast on ka karistuse täitmisele pööramise menetluses vaja kahtluse korral möödapääsmatult tuvastada süüdimõistetu psüühiline seisund ja teha kindlaks, kas tema puhul tuleb karistuse täitmisele pööramine kõne alla. (p 13)

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)

Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-52-15, p 24). Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9 ja 3-1-1-97-13, p-d 8 ja 9). Samuti ei ole välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt RKKKm 3-1-1-10-16, p 27). (p-d 6-7)

Kriminaalmenetluse varases staadiumis, kui toimub veel tõendite aktiivne kogumine, võib osa teabe (nt jälitustoiminguga saadud teabe) avaldamine, kahjustada tõe tuvastamist. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva kuriteoga (vt ka tõenditele juurdepääsu piiramise tingimuste kohta vahistamistaotluse lahendamisel RKKKm 3-1-1-110-15, p 16). (p 9)

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)

Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmise etappi ja loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused tuleb − nii nagu muud KrMS §-des 424−428¹ ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. KrMS § 433 lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt KrMS § 505 lg-tes 2-5 sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks on kohtu poole pöördumine selle nõudega kooskõlas. (p 10)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt RKKKm 3-1-1-86-15, p 14 ja 3 1-1-69-08, p 12). Asjas nr 3-1-1-22-16 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohta ning leidis, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37, 3-1-1-38-16, p 47 ja 3-1-1-57-16, p 12). (p-d 9-10)

Maakohus võib mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna on käsitatud KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. (RKKKm 3-1-1-30-16, p 9). ( p 13)

Olukorras, kus maakohus oli eelistungi toimumise ajaks süüdistatava juba kohtu alla andnud ja viimane teadis, millised otsustused kohtu alla andmise raames tehti ning hiljem toimunud eelistungil ei lahendatud ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust, samuti pole sedastatav KrMS § 259 nõuete rikkumine, ja süüdistatavat oli kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna ning ta ei väitnud, et tema menetlusõigusi kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. (p 14)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt RKKKm 3-1-1-86-15, p 14 ja 3 1-1-69-08, p 12). Asjas nr 3-1-1-22-16 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohta ning leidis, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37, 3-1-1-38-16, p 47 ja 3-1-1-57-16, p 12). (p-d 9-10)

Olukorras, kus maakohus oli eelistungi toimumise ajaks süüdistatava juba kohtu alla andnud ja viimane teadis, millised otsustused kohtu alla andmise raames tehti ning hiljem toimunud eelistungil ei lahendatud ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust, samuti pole sedastatav KrMS § 259 nõuete rikkumine, ja süüdistatavat oli kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna ning ta ei väitnud, et tema menetlusõigusi kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. (p 14)

Maakohus võib mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna on käsitatud KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. (RKKKm 3-1-1-30-16, p 9). ( p 13)

Vt otsuse punkti 10.

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)

KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise ning prokuröri ja kaitsja ärakuulamise) tulemusena. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest on alust rääkida alles siis, kui kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. (p 11)

Kui tõendite kõrvalejätmise korral oleks kohus pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, toob kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)

KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes tuleb käsitada olukorda, kus ringkonnakohtu otsusega mõistetakse süüdistatav osaliselt õigeks, kuid jäetakse lahendamata taotlus valitud kaitsjale maakohtus makstud tasu hüvitamiseks. (p 9)

Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ning resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise rikkumisega, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub. (Vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8). (p 7)

Kassatsioonikohus saab KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse juhul, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh ka siis, kui kohtuotsuse põhjendused pole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-98-15, p 50). (p 6)

Olukorras, kus menetlusõiguse ilmselge olulise rikkumise tõttu ei ole süüdistatava kohtu alla andmist seaduses sätestatud korras tegelikult toimunud, on õigus esitada määruskaebus kohtu alla andmise määruse peale. Süüdistatava kohtu alla andmine ei saa üldmenetluses toimuda lahutatuna eelistungist ja sellel lahendatavatest küsimustest. Kuigi KrMS § 258 lg 1 ei sätesta otsesõnu eelistungi korraldamise kohustust üldmenetluses kohtu alla andmise küsimuse lahendamiseks, tuleb menetlusseaduses kohtulikku eelmenetlust reguleerivate sätete süstemaatilisel tõlgendamisel asuda siiski seisukohale, et kohtu alla andmine ja eelistung nii kohtuliku arutamise planeerimiseks kui ka muude küsimuste lahendamiseks ei saa olla teineteisest ajaliselt lahutatud. Seetõttu jääb kolleegium samas küsimuses varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid muuta (vt RKKKm 3-1-1-69-08 p-d 8-12). (p-d 13-14)

Vt määruse p 16.

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 288¹ lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)

Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 2¹ p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)

Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)

Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Olukorras, kus kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist. (p 9)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). (p 13)

Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)

KrMS § 290¹ ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)

Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 2¹ p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)

Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 288¹ lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

KrMS § 290¹ ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)

Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)

Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 288¹ lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

KrMS § 290¹ ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)