Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126¹⁶ lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126¹⁶ lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56)

KrMS § 126¹⁶ lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126¹⁶ lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126¹⁶ lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)

Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1¹ kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126¹ lg-s 2 ja § 126⁷ lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)

Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1¹ loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)

Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64)

Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126¹⁴ lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126¹⁴ lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)

KarS §-des 402³ ja 402⁴ kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126² lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402³ kui ka §-s 402⁴ kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126² lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70)

Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71)

Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)

Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)

Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 126³ mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 126⁴ lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 126¹ lg 2 ja § 126²). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)

Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)

Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)

KrMS § 63 lg 1¹ kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23)

Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 1¹ nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 126¹ lg-s 2 ja § 126⁷ lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 126⁷ lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 126¹ lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 1¹ nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 1¹ ja § 126¹ lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24)

Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 1¹ kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 126¹ lg-s 2 ja § 126⁷ lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)

Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)

KarS § 237³ lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12)

Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 237³ lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 237³ lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 237¹ või 237² sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)