Maareformi seadus (lühend - MaaRS)

Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).

Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.

Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.

Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).

Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.

Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.