HALDUSÕIGUSMaksuõigus

Teksti suurus:

Käibemaksuseadus (lühend - KMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-838/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2017

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)


Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Kuigi KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda järeldusele, et sisendkäibemaksu on võimalik arvestada ainult teiselt käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud isikult saadud arve alusel, ei ole selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohtadega käibemaksudirektiivist tuleneva sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuste kohta. (p 11, vt täpsemalt p 12)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)


Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi (nt kohtuasjad C-438/09: Dankowski, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34). (p 14)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

3-15-1022/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2017
3-3-1-32-09 PDF Riigikohus 19.05.2009
KMS

Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega. Olukorras, kus ostja on "ostnud" fiktiivse arve "arvevabrikult", on "varifirma" loomine toimunud "arvevabrikuga" seotud isikute poolt ning "varifirma" ei ole ostja kontrolli ja juhtimise all. Sellisel juhul ei saa maksuhaldur "erilist sidet" tuvastada.


Kui isikute maksumenetluses antud seletused ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised, siis ei tohi kohus tugineda vaid kas maksumenetluses või kohtumenetluses antud ütlustele, ilma et ta põhjendaks, miks ta teises menetluses antud ütlusi ei arvesta. Kohaseks põhjenduseks ei saa olla üksnes väide, et ütlused kohtumenetluses on antud vande all. Kohtumenetluses tuleb hinnata kõiki tõendeid.

Kui maksuhaldurile vastu vaidleva äriühingu esindaja ning temaga tehtud tehingute teist poolt esindavate isikute seletused on omavahel vastuolus, võib see tähendada, et need seletused ei ole tõendina usaldusväärsed ega lükka ümber maksuhalduri esitatud seisukohti.

Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu 14.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-47-07).


HKMS § 16 lg-st 3 ja TsMS § 232 lg-st 1 tuleneb kohtu kohustus hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kui haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (vt Riigikohtu 01.09.2008 otsust asjas nr -1-1-61-08).


MKS § 102 lg 1 p 2 järgi maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu 14.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-47-07).


Riigikohtu praktikast tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamine või tagastamise taotlemine võib olla alusetu eeskätt näiteks juhtudel, kui tehingu poolte vahel esineb pettusele viitav seos (asjad nr 3-3-1-39-03; 3-3-1-50-03); kui ostja ei näita üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust, arvestades kaupade või teenuse iseärasusi, eriti juhul, kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või müüja isikusamasuse kontrollimiseks (asjad nr 3-3-1-40-03; 3-3-1-43-03; 3-3-1-52-03; 3-3-1-59-03); kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüja pole tegelik müüja ning see asjaolu ei võinud selguda ka ostja poolt äris nõutava ja tavapärase hoolsusega käitudes (asi nr 3-3-1-34-06); kui on tõendatud kaebaja osavõtt maksupettusest, kaebaja hooletusest tingitud pahausksus või muud asjaolud, mis annavad alust järeldada, et arvetel märgitud käivet faktiliselt ei toimunud (asi nr 3-3-1-97-07). Samuti on märgitud, et ainuüksi arvete nõuetekohasus ei välista tehingute mittetoimumist (asi nr 3-3-1-97-07). Seega juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus.

3-3-1-3-09 PDF Riigikohus 25.03.2009
KMS
MKS

Sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel ei ole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Käibemaksuga maksustamise seisukohalt on oluline kaupade võõrandamisele ja teenuste osutamisele suunatud majandustegevus (tootmine), mitte aga näiteks kasumi saamise eesmärk. Kaupade võõrandamine iseseisva kaubandustegevuse käigus tähendab ka seda, et soetatud kaup müükase hiljem edasi ning seejuures puuduvad soetamise hetkel tõendid võimaliku tarbimiseks kasutamise kohta.

Rehvitööde ja rehvide säilitamise ning sõiduauto kasutamise puhul peab maksukohustuslane suutma tõendada, milline seos on neil teenustel maksukohustuslase maksustatava käibega, sest nende teenuste puhul on ettevõtlusega mitteseotud kasutuse tõenäosus märkimisväärne. Kinnisvara puhul piisab asjaolust, et see ei ole elamiskõlblik.

Ehkki ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtluskulude puhul ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, sest kahe ettevõtja vahel selline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Ka teeseldud või varjatud tehingu puhul tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus. Nimetatud kohustusele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaksu maha arvata.


Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-34-07 p-i 13).


Teeseldud tehingu tähendust maksustamisel reguleerib MKS § 83 lg 4, mis sätestas kuni 01.01.2009, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust asjas nr 3-2-1-80-05). MKS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab varjatud tehingu tuvastamist. Maksuhaldur ei pea tegelikku tehingut tsiviilõiguslikult täpselt kvalifitseerima ning tehingu tsiviilõiguslik ja maksuõiguslik kvalifikatsioon ei pea alati kokku langema (vt ka Riigikohtu 04.10.1999 määrust asjas nr 3-3-1-31-99).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json