HALDUSÕIGUSMaksuõigus

Teksti suurus:

Käibemaksuseadus (lühend - KMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-933/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2019

MKS § 83 lg 3 annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale. (p 12.2) KMS § 2 lg 5 rõhutab samuti, et võlasuhte tekkimise ja lõppemise aeg ei ole maksukohustuse tekkimisel määrav. (Vt ka nõukogu 28.11.2006. a direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (käibemaksudirektiiv) art 14.) (p 12.3)

Kui kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses on toimunud, siis on ka tekkinud käive KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ning hilisemad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas (nt lepingust taganemine, lepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, lepingu tühisuse tuvastamine või lepingu tühistamine kohtulahendiga) on uus asjaolu, mis ei saa juba tekkinud maksukohustusi tagasiulatuvalt muuta. Küll võib see kaasa tuua maksukohustuse jooksva ümberarvutamise KMS § 29 lg 7 alusel. (12.4)

Riigikohus on selgitanud, et KMS § 29 lg 7 kohaldamine ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta (vt RKHK otsus nr 3-17-2005/23, p 12). Ka käesoleval juhul on tegu sellise olukorraga, kus pärast kinnisasja maksuvaba võõrandamist (millega kaasnes sisendkäibemaksu korrigeerimise kohustus) aset leidev sündmus ei anna õigust parandada kinnisasja maksuvaba võõrandamise kuul deklareeritud sisendkäibemaksu. (p 12.6)

KMS § 29 lg 7 on esmajoones mõeldud maksustatava käibe kohta, nähes ette, et maksustatava väärtuse vähenemise korral peab kauba võõrandaja või teenuse osutaja deklareerima negatiivses väärtuses käivet ning kauba soetaja või teenuse saaja (kui ta oli algselt maha arvanud sisendkäibemaksu) peab deklareerima negatiivses väärtuses sisendkäibemaksu. Siiski on see säte kohaldatav ka muudele maksukohustuste juhtudele, mis võivad hiljem aset leidva sündmuse tulemusel muutuda. (p 12.7)

Õige ei ole maksuhalduri seisukoht, et tehingu hilisemat tagasitäitmist tuleks maksustamisel kohelda nagu algsele tehingule vastupidist tehingut. Käibemaksuseaduses ja -direktiivis on eriregulatsioon, mis nõuab sellistel juhtudel just nimelt maksukohustuse tagasiarvestamist, mitte uue käibena maksustamist. Tagasitäitmise uue käibena maksustamine võib teatud olukordades tuua kaasa käibemaksu kumulatsiooni (näiteks kui tehingupooled rakendavad sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist). (p 12.8)


Euroopa Kohus on selgitanud, et käibemaksudirektiivis ette nähtud korrigeerimise mehhanismi eesmärk on suurendada mahaarvamiste täpsust, et tagada käibemaksu neutraalsus nii, et varem teostatud tehingud annavad jätkuvalt mahaarvamisõiguseainult selles osas, milles need on seotud maksustatavate tehingutega. Käibemaksudirektiivi artiklis 187 ette nähtud mahaarvamisekorrigeerimisperiood võimaldab vältida mahaarvamise arvutamisel ebatäpsusi ja maksukohustuslasele põhjendamatute soodustuste andmist või neile ebasoodsa olukorra tekkimist juhul, kui mahaarvamise summa kindlaksmääramisel algselt arvesse võetud asjaolud pärast deklaratsiooni esitamist muutuvad. Taoliste muudatuste tõenäosus on eriti oluline kapitalikaupade puhul, mida kasutatakse sageli mitme aasta kestel, mille käigus võib nende kasutusotstarve muutuda. (Vt 16.06.2016. a otsus asjas C-229/15, Mateusiak, p-d 28 ja 30.) (p 13.1)

Tulenevalt eelpool viidatud kohtupraktikas väljatoodud põhimõtetest tuleb kolleegiumi hinnangul KMS § 29 lg-t 7 ja § 32 lg-t 5 koostoimes tõlgendada selliselt, et pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus. Periood kinnisasja maksuvabast võõrandamisest kuni tagastamiseni tuleb võrdsustada põhivara maksuvabas käibes kasutamisena ning selle perioodi eest sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Samuti ei pikenda see periood 10-aastast korrigeerimisperioodi kestust. (p 13.2)

Erinevalt KMS § 32 lg-s 4 toodud üldnormist tuleb praegusel juhul korrigeerimine läbi viia mitte algselt maha arvatud sisendkäibemaksuga võrreldes, vaid põhivara maksuvaba võõrandamise kuul läbiviidud korrigeerimise tulemusega võrreldes. Järelikult, kui kaebaja kasutab pärast kinnistu tagasisaamist seda maksuvaba käibe tarbeks, siis kalendriaasta lõpul korrigeerimist ei ole vaja teha. Kui aga kinnistut kasutatakse täies ulatuses maksustatava käibe tarbeks, siis saab vastava aasta detsembri käibedeklaratsioonis deklareerida 1/10 sisendkäibemaksust täiendavalt mahaarvatava sisendkäibemaksuna ning maksukohustuslasel tekib tagastusnõue. (p 13.3)


Äriühingu juhatuse liikmete poolt elamu kasutamine üüri maksmata on elamu kasutamine omatarbeks KMS § 2 lg 6 tähenduses. Praegusel juhul on tegu kauba tasuta kasutamisega, mille puhul kehtib lisatingimus, et seda käsitatakse omatarbena siis, kui maksukohustuslane on selle kauba või selle kauba osa sisendkäibemaksu oma arvestatud käibemaksust täielikult või osaliselt maha arvanud. (p 10.1)

Omatarve on maksustatava käibe eriliik (KMS § 4 lg 1 p 2) ning seda ka juhul, kui omatarve seisneb sisuliselt kinnisasja üürimises, mis tavaolukorras on KMS § 16 lg 2 p 2 järgi maksuvaba (vt ka Euroopa Kohtu 18.07.2013. a otsus liidetud kohtuasjades C-210/11 ja C-211/11, Medicom ja Maison Patrice Alard, p-d 20 jj). (p 10.2)

Omatarbe maksustamisel kehtib tavapärane kalendrikuu pikkune maksustamisperiood (KMS § 27 lg 1). Kuna põhivara omatarbeks kasutamisel ei ole tegu selle maksuvabas käibes kasutamisega, siis ei too see kaasa ka sisendkäibemaksu korrigeerimist KMS § 32 alusel. Omatarbe maksustatav väärtus on KMS § 12 lg 6 kohaselt kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind. Euroopa Kohus on oma praktikas aktsepteerinud, et ettevõtte vara omatarbena kasutamise puhul võib maksustatava väärtuse arvutamisel kasutada metoodikat, mille järgi kauba soetamise kulu jagatakse sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodiga (vt 14.09.2006. a otsus asjas C-72/05, Wollny). (p 10.3)


Käibemaksuseadus ei defineeri, mida tähendab KMS § 32 lg-s 4 kasutatud termin „põhivara“. Arvestades, et samas lõikes on mainitud „põhivara raamatupidamislikku väärtust“ ja lõige 4^1 seob korrigeerimisperioodi alguse põhivara raamatupidamises arvele võtmise ajaga, tuleb kolleegiumi hinnangul võtta maksustamisel aluseks see, kas ja millal on maksukohustuslane kinnisasja või selle parendused oma raamatupidamises põhivarana arvele võtnud. (p 11.1)

Põhivarana kasutamine tähendab kinnisasja puhul selle tasu eest kasutada andmist üüri- või rendilepingu alusel või pikaajalist kasutamist oma ettevõtte majandustegevuses näiteks büroo-, lao-, või tootmishoonena. Müügi eesmärgil ehitatud hoone kajastatakse seevastu käibevarana ning sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, kas kinnistu müügist tekib maksustatav või maksuvaba käive. Seejuures ei ole oluline, kui pikk on hoone ehitamise ja müügi ettevalmistamise ning müügi vaheline ajavahemik. Põhivara tarbeks soetatud hoone sisendkäibemaks aga kuulub 10 aasta jooksul korrigeerimisele lähtuvalt sellest, kui suures ulatuses konkreetsel kalendriaastal on põhivara kasutatud maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks (vt ka selgitusi RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-19-16). Pärast korrigeerimisperioodi lõppu toimuv kasutus või müük enam sisendkäibemaksu suurust ei mõjuta. (p 11.2)

Kui algselt ehitatakse hoonet müügi eesmärgil, aga hiljem see eesmärk muutub ning hoonet hakatakse kasutama üürimiseks või oma majandustegevuses muul viisil, siis tuleb algselt käibevarana arvele võetud objekt võtta arvele põhivarana ning sellest hetkest algab 10-aastase korrigeerimisperioodi arvestamine. Sellele põhimõttele viitab otseselt KMS § 32 lg 4^1 teine lause, mille kohaselt loetakse korrigeerimisperioodi esimeseks kalendriaastaks ajavahemik päevast, millal põhivara või põhivara tarbeks soetatud kaup või saadud teenus võetakse „kasutuses oleva põhivarana“ raamatupidamises arvele, kuni jooksva kalendriaasta lõpuni. (p 11.3)

2-17-11269/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019

Asja kahjustamise korral tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Kui hävinud asja väärtus võis hävimise ajaks olla võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb kahjuhüvitamise kindlaksmääramisel arvestada ka VÕS § 132 lg 1 teises lauses sätestatuga, st tuleb hinnata, kas asja väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud asja väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. (p 12.1)

Kui vaidluse esemeks on VÕS § 132 lg-te 1 ja 4 alusel nõutav kahjuhüvitis, mis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. (p 12.2)

3-3-1-60-13 PDF Riigikohus 05.12.2013

Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.


Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.


Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.


Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json