Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).

VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Tõlgendus, et VÕS § 145 lg-le 5 saaks tugineda vaid siis, kui muu tagatise andjaks on põhivõlgnik, on liialt kitsendav. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale. Tegemist on käendaja vastuväitega VÕS § 145 lg 5 alusel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 17) (p 13).

Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).

Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14 p-s 19 märgib tsiviilkolleegium, et VÕS § 69 lg-st 7 tuleneb, et sama paragrahvi lg-d 2−6 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg-tes 2−6 reguleeritakse solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus leidnud muu hulgas ka seda, et kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Nõude üleminekul tuleb arvestada ka VÕS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul varasem võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.

Kolleegium jääb eelnimetatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et eelnimetatu kehtib ka käendaja puhul – ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks (p 14).