Maapõueseadus (lühend - MaaPS)

Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25¹ piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)

Kuna kaevandamislubade andmine on Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenev ülesanne ning KKM-i töötajad pidid olema võimelised teda ise esindama, ei saa õigusabikulusid pidada vajalikuks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). (p 50)

MaaPS § 25¹ lg-s 1 sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni piirab kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär seevastu on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale maavara kogusele (MaaPS § 26 lg 3). MaaPS § 26 lg-s 5¹ reguleeritud kaevandada lubatud aastamäär aga on sisuliselt igale kaevandamisloa või lubade omanikule määratud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Kaevandada lubatud aastamäära eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud lubatud maksimaalsetest aastamääradest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. (p 23)

MaaPS § 34 lg 1 p 6 koosmõjus MaaPS §-ga 25¹ ja Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, mitte käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandada lubatud aastamäärade summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärad endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa alla MaaPS §-s 25¹ ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära. (p d 28–29)

Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 5¹ või § 42 lg 3 alusel määratud kaevandada lubatud aastamäär. Aluse sellises olukorras kaevandada lubatud aastamäärade muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 5¹ teine lause. Tingimus, et kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära, tuleb tema kaevandada lubatud aastamäära vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud MaaPS-s sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. (p 30)

MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud lubatud maksimaalsed aastamäärad ületavad põlevkivi aastast kaevandamismäära või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olukorras, kus lõppema hakkav kaevandamisluba, mille asendamiseks uut luba taotletakse, veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 30¹ lg 2. (p 34)

MaaPS § 30¹ lg 1 ei käsitle üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Sätte eesmärgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele, kusjuures silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist. (p 35)

MaaPS § 30¹ lg t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 25¹ tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama lubatud maksimaalse aastamääraga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ületada temale määratud kaevandada lubatud aastamäära. Kaevandada lubatud aastamäärade näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid lubatud maksimaalseid aastamäärasid muutmata. Uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa § s 25¹ sätestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigustaks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule otstarbekusele ka selle keskkonnasäästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevandamisel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa andmine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa endiselt oluliselt suuremaks tema kaevandada lubatud aastamäärast, soodustab aga viimast. (p 38)

Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25¹ piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)

Maavara sisaldava maa omandamist reguleeriva MaaRKMOS § 3 lg s 2 ei kõnelda kooskõlastusest, vaid loa andmisest või sellest keeldumisest. Kohtupraktikas on peetud maavanema analoogilist keeldumist haldusaktiks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-09, p 15). Seega laienevad ka kirjale, millega keskkonnaminister keeldus kooskõlastamast maa võõrandamise taotlust, haldusakti suhtes haldusmenetluse seaduses kehtestatud vorminõuded.

Keskkonnaministri kirja põhjendused on lakoonilised, kuid võimaldavad aru saada, miks keelduti maa omandamiseks loa andmisest, samuti sellest, et minister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata kaebaja taotletud maa omandamine. Ministri kirjas on esitatud taotletavate kinnistute loend ja ära näidatud iga kinnistu seos maardlaga. Samuti on selgitatud, et ministeerium ei kooskõlasta taotlust MaaPS § 62 lg le 3 alusel, kuna kinnistute võõrandamisega pole tagatud maavarule juurdepääsu osas olemasoleva olukorra säilimine. Maatulunduslikku tegevust saab jätkata kasutusvaldusse andmise või rendilepingute sõlmimise kaudu. Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu. Seega ei saanudki keskkonnaminister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata taotletud maa omandamine.

Kasutusvalduses oleva maa omandamine toimub seaduse alusel. Seaduses ei sätestata, et kasutusvaldusesse antud maad saab omandada, kui maa omandamisõigus on ette nähtud lepinguga. Kasutusvalduse lepingutest ei saa tuleneda õigust igal juhul omandada konkreetne kinnistu või õiguspärast ootust kinnistu omandamisele. Sellist õigust või õiguspärast ootust ei saa tuletada ka MaaRS § 341 lg st 4. Sellest, kas lepingutes on või ei ole märgitud kinnistute võõrandamise õigus, ei sõltu ka see, kui suur on kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjendamise kohustuse ulatus.

Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu.

P-d 9 ja 16.