Vangistusseadus (lühend - VangS)

Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)

Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)

Kuivõrd VangS § 31¹ kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 31¹ esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 31¹ esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)

Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 31¹ redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 31¹ redaktsioon. (p 44)

PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)

Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)

Välistades VangS § 31¹ (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)

Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)

Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)

PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)

Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)

PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)

Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 31¹ (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 31¹ (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 31¹ teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)

Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)

Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)

Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 31¹ (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 31¹ põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)

Üldkogu tunnistab VangS § 31¹ esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 31¹ 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)

HKMS § 240 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte või õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas haldusasjas. Seega tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve otsusega normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt ka RKÜKo 3-3-2-1-07, p 19; 3-4-1-25-11, p 55 ja 3-4-1-1-14, p 130) ning teisiti otsustamine eeldab Riigikohtu sõnaselget otsustust. (p 11)

Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt EIK otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju.

Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). (p 17)

Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. (p 19)

VangS § 1¹ lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. (p 17)

Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22; otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). (p 50)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati RKPJK otsus nr 5-19-28/10, p 79). VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes. (p 53)

Vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv: kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. (p 54)

Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lg 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne 2017. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada piirangu eesmärke. (p 56)

Kolleegium ei näe ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. (p 57)

Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. (p 58)

Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel. VangS § 52 ja VSKE § 8² lg 1 järgi on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. (p-d 59 ja 60)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. (p 61)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. (p 61)

Kaebaja ei nõudnud vanglale esitatud taotluses füüsilise ja psüühilise tervise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja vangla ka ei lahendanud sellist taotlust. Seega oli praeguse kaebuse esitamise ajaks tervisekahju hüvitamise nõude osas VangS § 1¹ lg-s 8 nõutud kohtueelne menetlus läbimata. (p 8)

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vaadata praeguses asjas esitatud tervisekahju hüvitamise nõue läbi ühes hilisemaid ajavahemikke puudutavate kahju hüvitamise nõuetega. See ei ole aga võimalik, sest praeguses kaebuses esitatud tervisekahju hüvitamise nõude kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata. (p 11)

Kohus peab välja selgitama, kui suure osa taotletud 10 000 euro suurusest kahjust moodustab hüvitis, mida kaebaja nõuab selle mittevaralise kahju eest, milles on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, st kui suur on kaebaja kahjunõue kannatuste eest, mis ei seondu tervise kahjustamisega. Pole alust eeldada, et kaebaja mõistab, et mittevaralise hüvitise nõue väidetava tervisekahju eest on lõivust vabastatud. Pigem on alust arvata, et kaebaja määras kohtule esitatud nõude suuruse, eristamata erinevaid mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ja võtmata arvesse, et väidetava tervisekahju osas on kaebus lõivuvaba. (p 10)

Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud kõrvaldada halduskohtu kohtuniku haldusasja lahendamiselt. Taotlus on käsitatav kohtuniku taandamise taotlusena. Ringkonnakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. HKMS § 13 lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes TsMS §-e 23–30. TsMS § 24 lg 1 sätestab, et kohtuniku taandamisavaldus esitatakse kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 30 järgi võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei ole TsMS §-s 30 nimetatud põhjendusi. Taotluse tähelepanuta jätmine on küll menetlusviga, kuid see ei tingi taotluse ringkonnakohtule lahendamiseks saatmist, sest seaduse järgi ei saaks ringkonnakohus taotlust rahuldada. (p 12)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule.

VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule otsuse p 10 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23.

VangS § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla tihedast kontaktist kinnipeetavaga vangistuse ajal ning vangistuse eesmärgist tulenevalt on vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkusele seoses uute kuritegude toimepanemisega väga olulise kaaluga. (p 14)

Isiku tervislik seisund on üks asjaoludest, mis võib mõjutada hinnangut temast lähtuvale ohule. PPA-le pidi olema teada, et kaebaja põeb rasket haigust. Uurimisprintsiibist lähtudes tulnuks PPA-l asjaolusid selgitada. (p 15)

Isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. Otsusest peavad nähtuma siiski sellekohased konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused. Analüüsida tuleb kuritegude toimepanemise asjaolusid, laadi jms iseloomustavaid tegureid, samuti määratud karistuste suurust. (p-d 16–18)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vt täpsemalt Euroopa Liidu õigusest ja riigisisesest õigusest tuleneva pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni kohta ohu tõttu avalikule korrale või riigi julgeolekule RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 14–23, ning ärakuulamise ja kaalutlusõiguse teostamise põhimõtete kohta lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 32–34. (p 10)

Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. (p 12)

Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)

Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)

Isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 17¹ sätestatud tagajärjed. (p 25)

VMS § 241 lg-s 3 on loetletud asjaolud, mida pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvesse võtta. Neid asjaolusid tuleb kaaluda ka lahkumisettekirjutuse tegemisel pärast seda, kui on tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Üheks kaalumisel arvesse võetavaks asjaoluks on tagajärjed välismaalase perekonnaliikmete jaoks. (p 20)

Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning LasteKS § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi. (p 23)

Kuigi lapse huvid ei ole välismaalasest vanemat puudutavas menetluses ainumäärava tähtsusega, tuleb PPA-l lapse huve ka tegelikult hinnata ja kindlaks määrata, et neid koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega korrakohaselt kaaluda (HMS § 4 lg 2, § 6, VMS § 241 lg 3). Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). (p 24)

Kui kohus oleks praeguseid asjaolusid (vt p-d 9–10) teadnud, oleks ta saanud HKMS § 69 lg 1 alusel omal algatusel riigilõivu tasumise tähtaega pikendada. Kuigi riigilõiv jäi tähtajaks tasumata, ei saa seda pidada kaebaja eksimuseks, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Kuna riigilõiv on tasutud, saab ringkonnakohus otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle. (p 11)

VangS § 16 lg 1 p-de 2 ja 7 ning justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 2¹ p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 2¹ p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). (p 22)

Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse nr 21 § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse nr 21 § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse nr 21 § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6). (p 14)

Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). (p 13)

Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. (p 14)

Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17² lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 17² lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt praeguse määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust. (p 15)

Seega pole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. (p 18)

Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. (p 19)

ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (VangS § 16 lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (VangS § 76 lg 1). Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. (p 16)

Vt p 21 ja otsuse II osa.

Hageja (kinnipeetav) tugines oma mittevaralise kahju nõudes temaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, leides, et kostja ei taganud talle tervishoiuteenuse osutamist kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega. Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuli kohtul hinnata, kas eriarstiabi osutaja (eriarsti) juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Juhul kui hageja vajas eriarsti näidustuse kohaselt operatsiooni, tuleb hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustusest teadasaamisest. Hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, on oluline lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses (s.o küsimus sellest, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt võimaldatakse). Vanglas viibival patsiendil (kinnipeetaval) ei saa olla ootust, et ta peaks saama plaanitud operatsioonile varem, kui seda võimaldatakse vabaduses viibivale patsiendile (tavapatsiendile). Samuti tuleb arvestada, et võrreldes tervishoiuteenuse osutamisega tavapatsiendile, on vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale piiratumad.

Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega patsiendile mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on rikkumise eest vastutav. Tervishoiuteenuse osutaja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist. Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 9-14)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)

Terviseloos sisalduvaid kandeid ei saa pidada võlatunnistusteks, sest need ei vasta VÕS §-s 30 sätestatud tunnustele. (p 10)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)

Vt TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 ja 5 kohaldamise kohta Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267/52, p 24; Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 9 ja Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15) (p 12) (p 12)

Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 14)

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.

Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)

Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-70¹ ning § 4¹ nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)

Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)

KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)

Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)

Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)

Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)

Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)

Vt p-d 11 ja 13.

Vt ka RKHK määruse asjas nr 3-17-1076 ja otsuse asjas nr 3-3-1-53-10 annotatsioonid.

Vt p-d 10 ja 11.

VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)

Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)

Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)

Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)

Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)

Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)

Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)

VangS § 31¹ riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede (Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ja veebileht www.ametlikudteadaanded.ee) osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20)

Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21)

Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31¹ sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)

VangS § 31¹ ei võimalda kaebajal nõuda ega kohusta vastustajat tagama juurdepääsu Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele, kus on avalikustatud Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused ja menetlustaotluste lahendamise tulemused, ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Vaidlusalused veebilehed ei liigitu ametlike õigusaktide andmebaasiks ega kohtulahendite registriks VangS § 31¹ mõttes. (p-d 18–19)

EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julgeolekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p-d 119–120; 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p-d 59–60.) (p 22)

Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143¹ alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26)

Vt ka p 29 ja RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16.

Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks eesmärgiks olla lisaks RKPJK otsustes asjades nr 3-4-1-9-10 ja nr 3-4-1-2-16 (vt p 97) nimetatud kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 143¹ alusel lisapiirangute seadmist kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õigusemõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahistamisel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokkusaamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid. (p 26, vt ka p 29)

Pikaajalised kokkusaamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (VangS § 25 lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis toimub järelevalve all (VangS § 24 lg 1). (p 27)

Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)

Lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. (p 31)

VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama distsipliinirikkumise eest. (p 16) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)

VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. (p 15) Seega ei ole kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega mitme rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. (p 16) Samas tuleb ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 17)

NB! Seisukoha muutus!

Tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). Kuigi VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe, annab sättes kasutatud sõna "üldjuhul" vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused võivad olla eraldivõetuna õiguspärased, kuid lubatav ei pruugi olla nende katkematu täitmisele pööramine. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. (p 18)

Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)

Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)

Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)

Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)

Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)

Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (RKHK otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. (p 13)

Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes seal näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. (p 12)

Vt otsuse p 13.

Vt otsuse p-d 17–18.

Vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-2-16.

Haldusakti kehtivuse kaotamise korral ei ole vaja iga kord üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-11 ja 3-3-1-44-14). Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)

Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)

Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-88-14). (p 16)

Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. (p 17)

VangS § 69 lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud kambrisse paigutada VangS § 63 lg 4 alusel. (p 18.2)

Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada karistuslikul eesmärgil. (p 18.3)

VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse. Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist. (p 21)

VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. (p 21)