Vangistusseadus (lühend - VangS)

CPT raportites sisaldavad üksnes mittesiduvaid ettepanekuid, kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Vanglas tehtavate mõõtmiste puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 1¹ lg 1 järgi kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHK otsus asjas nr 3 3-1-45-11). (p-d 10 ja 15)

Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-5-10 ja 3-3-1-14-10). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16). (p 10)

VangS § 65¹ lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et isik oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Isikule tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 65¹ lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. (p 19)

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-56-08 p-i 22). See seisukoht ei ole kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44).

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.

Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seadus ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes see võimalus tuleks tagada. "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimalusel juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seetõttu tuleb VangS § 55 lg 1 järgimiseks vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti lasub vanglal kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.

Kohus võib vastavalt HKMS § 91 lg-le 1 maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastada. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 06.02.2007 määrust asjas nr 3-3-1-91-07). Kaebuse perspektiivikuse üle otsustamisel peab kohus hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust.

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.

HKMS § 11 lg 3¹ p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).

Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.

Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.