Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, määrab menetluskulud kindlaks kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 13 ja 14) Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (p 15)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss TsÜS § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja VÕS §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). (p 15)

Vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12. Kuivõrd kostjal I ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli kohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lähendamisel. (p 16)

Vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-12, p 20. (p 15)

Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13). (p 13)

Kuigi TsMS § 174 lg 1 võimaldab menetlusosalisel nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, siis TsMS § 176 lg 2 on TsMS § 174 lg 1 erisätteks olukorras, kus kohus on jaganud menetluskulud täielikult või osaliselt murdosade või protsentide järgi. Kui pool esitab menetluskulude kindlaksmääramise avalduse vähem kui 7 päeva enne menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise 30-päevase tähtaja möödumist (nt 29. päeval pärast kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist), tuleb vastaspoolele anda oma menetluskulude nimekirja ja seda tõendavate dokumentide esitamiseks aega vähemalt 7 päeva avalduse kättetoimetamisest alates (TsMS § 176 lg-d 1 ja 2).

Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel.

Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul. Samas ei tarvitse apellatsioonitähtaeg olla möödunud teiste menetlusosaliste jaoks, kellele kohtuotsus toimetati kätte hiljem. Kuna kohtul ei ole kohustust pooli kohtuotsuse jõustumisest TsMS § 458 lg 1 järgi teavitada, siis võib juhtuda, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatakse kohtule enne kohtuotsuse jõustumist. Ka see põhjendab, et maakohtul ei ole alust tagastada poolele enne kohtuotsuse jõustumist esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Sel juhul tuleb lugeda avaldus esitatuks tähtaegselt.

TsMS § 174 lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne lahendi, milles kulude jaotus on märgitud, jõustumist. See norm määrab kindlaks tähtpäeva, mis ajaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt esitada. Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul.