ERAÕIGUS → Mittetulundusühingud ja sihtasutused
Sihtasutuste seadus (lühend - SAS)
Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.
Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.
Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.
Kohtuasja nr | Kohus | Lahendi kp | Seotud sätted | Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid |
---|---|---|---|---|
3-2-1-162-14 | Riigikohus | 25.02.2015 |
Selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5 lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse „äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris". (p 19) Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes", kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses. Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise. Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel. Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda, et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded. Ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. (p 19) Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil. (p 20) Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22) Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23) TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14) Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15) TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14) Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15) TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama. Menetluse taastamine põhjusel, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu, ei anna kohtule õigust ega pane kohustust jätta hagi rahuldamata TsMS § 407 lg 6 järgi. Juhul kui hagi on õiguslikult põhjendamatu, kuid on võimalik seda puudust kõrvaldada hagi täpsustamisega, võib kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Kohtu määratud tähtajaks hagi täpsustamata jätmise korral jätab kohus hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. (p 25) Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22) Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23) |
|
3-4-1-4-12 | Riigikohus | 20.11.2012 |
Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81) VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46) Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56) PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65) PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77) |
Kokku: 2| Näitan: 1 - 2
- Esimene
- Eelmine
- 1
- Järgmine
- Viimane