Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (lühend - KOKS)

Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema Silmas tuleb seejuures pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. (p 15.3.)

Kohus ei saa AÕS § 156 lg 1 alusel määrata juurdepääsu nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele. Analoogiliselt olukorraga, kus teenivale kinnisasjale seatakse reaalservituut valitseva kinnisasja kasuks ja kus tulenevalt AÕS § 172 lg st 2 ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral koormatava kinnisasja omanikku sellisteks tegudeks kohustada. (p 12)

Kui isik taotleb AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja teatud tingimustel, peab kohus hindama, kas juurdepääsu määramine taotletud tingimustel on võimalik. Juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja koormatava kinnisasja omanik avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama juurdepääsu taotlejal endal seda teha. (p 13)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. (p 14)

Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.)

Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)

Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega. Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. (p 19.2.)

Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 19.4.)

Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)

Vaidlustatud seadus ei pane kohalikule omavalitsusüksusele kohustust kujundada oma tööaega selliselt, et see arvestaks Riigikogu tööajaga. Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökohaks, siis tuleb volikogu tööaeg volikogu liikmete kokkuleppel korraldada selliselt, et see võtaks tasakaalustatult arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sh arvestaks nende vajadusega jätkata ka oma põhitöökohal töötamist. (p 70)

PS § 154 lõikest 1 tulenev kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk enesekorraldusõigus tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada kõiki kohaliku elu küsimusi. Enesekorraldusõiguse riivega on tegemist kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse igasugusel negatiivsel mõjutamisel riigivõimu poolt. (p-d 58 ja 59) Omavalitsuse väline korraldus hõlmab neid omavalitsusüksuse ja tema organite moodustamist, ülesehitust ning funktsioneerimist puudutavaid küsimusi, mis peavad eelkõige unitaarriigi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest lähtudes olema lahendatud kogu riigi territooriumil ühetaoliselt. Seetõttu kuuluvad omavalitsuse välise korralduse küsimused riigielu küsimuste hulka ja nende lahendamine on PS § 160 järgi seadusandja ülesandeks. Riigikogu liikmete kohaliku omavalitsusüksuse volikogusse kuulumise piirangute sätestamise puhul tegemist esmajoones omavalitsuse välise korralduse küsimusega, mis ei saaks eelmises lõigus nimetatud põhiseaduse põhimõtetest tulenevalt olla erinevates omavalitsusüksustes reguleeritud erineval viisil. (p-d 60 ja 61)

Riigielu küsimuse lahendamine võib kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust riivata. Sellise riivega oleks tegemist, kui seadusemuudatus omavalitsusüksuse otsustusõigust küll formaalselt vähendamata kitsendaks mistahes muul viisil volikogu liikmete või omavalitsusteenistuses olevate isikute võimalusi langetada otsuseid sõltumatult riigi keskvõimust ja riigi sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 63)

Isiku võimalus ühitada Riigikogu liikme ja omavalitsusüksuse volikogu liikme mandaadid võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega, ega saa välistada mistahes vastandlike huvide esinemise võimalust volikogu liikmete tegevuses. (p 69)

Sellest, et Riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega. Vaba mandaadi põhimõte tagab korraga mõlemasse esinduskogusse kuuluvale isikule võimaluse otsustada ise ja oma südametunnistusest lähtudes, mis on omavalitsusüksuse ning tema elanike parimates huvides. (p 67)

Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Juhatuse liikmel võib juriidilise isiku sisemisest tööjaotusest või selle puudumisest tulenevalt olla juriidilise isiku siseselt kohustus korraldada juriidilise isiku mingi tegutsemiskohustuse täitmine. Märgitust ei saa aga veel järeldada, et kõnealune tegutsemiskohustus laieneb juhatuse liikmele ka välissuhtes ja et ta vastutab selle kohustuse rikkumise korral koos juriidilise isikuga. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult. (p-d 38–39)

Juriidilise isiku juhatuse liikme käitumine ei saa vastata süüteokoosseisule, mis tunnistab karistatavaks üksnes juriidilisele isikule endale, mitte aga tema juhatuse liikme(te)le suunatud tegutsemiskohustuse rikkumise. Tegevusdeliktide puhul on olukord teistsugune. Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid. (p 40)

Olukorras, kus tänavaäärse ehitise katusel paiknev jää või lumi tekitab vahetu ohu kõnniteel liiklevate inimeste elule ja tervisele, on tavaliselt on tegemist kõrgendatud vahetu ohuga avalikule korrale KorS § 5 lg-te 4 ja 5 mõttes. Esmaselt on ohu tõrjumine KorS § 2 lg 2 järgi avaliku korra eest vastutava isiku (KorS § 15) ülesanne. Ehitise katusel olevast jääst ja lumest tingitud ohu puhul on avaliku korra eest vastutavaks isikuks eeskätt kinnisasja omanik või omanikud, korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul seega korteriomanikud. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud heakorraeeskirjast võib korterelamu katusel olevatest jääpurikatest ja lumest tingitud ohu puhul avaliku korra eest vastutava isikuna olla lisaks käsitatav ka näiteks korterelamut haldav korteriühistu. (p 46 ja 47)

Kui on alust arvata, et avaliku korra eest vastutav isik on suuteline ehitisel olevast jääst ja lumest lähtuva ohu piisavalt kiiresti ise tõrjuma, võib korrakaitseorgan esmalt piirduda isiku teavitamisega ohust KorS § 26 lg 1 järgi või teha talle KorS § 28 lg 1 alusel ohu tõrjumiseks kohustava ettekirjutuse koos hoiatusega haldussunnivahendite kohaldamise kohta. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi seavad vahetult ohtu inimeste elu ja tervise, peab korrakaitseorgan olema teavituse või ettekirjutuse tegemisel siiski veendunud, et see on avaliku korra tagamiseks piisav, s.t et avaliku korra eest vastutav isik tõrjub teavituse või ettekirjutuse järel ohu viivitamata. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi ohustavad vahetult inimeste elu ja tervist, võib korrakaitseorgan kõiki asjaolusid arvestades olla KorS § 29 lg-st 1 ja § 2 lg-st 3 tulenevalt kohustatud astuma vahetuid samme jää ja lume ehitise katuselt eemaldamiseks. Kui on põhjust arvata, et omanik või muu avaliku korra eest vastutav isik inimeste elu ja tervist vahetult ohustavat jääd ja lund piisavalt kiiresti ehitiselt ei kõrvalda, on korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 alusel muu hulgas pädev rakendama asendustäitmist, kusjuures kõnealuses situatsioonis on üldjuhul tegemist ATSS §-s 12 nimetatud erijuhuga, mil asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta. (p 48-50)

Viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid), ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). Samas peab menetlusalusel isikul väärteomenetluses olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka RKKKo 3-1-1-5-15, p 10). (p 22)

Kohtu kohaldatav õigusnorm, sh norm, millele tuginetakse blanketset koosseisutunnust sisustades, ei tohi olla süüdistatavale (menetlusalusele isikule) üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas menetluses tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust, juhtides normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne kohtuistungit; kuulutades kaitseõiguse tagamiseks välja kohtuistungi vaheaja või uuendades kohtuliku arutamise VTMS §-st 2 ja KrMS § 307 lg 1 p-st 2 ning lg-st 2 tulenevas korras, küsimaks pooltelt arvamust normi kohaldamise kohta. (p 23)

Olukorras, kus kaitsja on maakohtule esitatud kaebuses väärteoprotokollis viitamata sättele ise osutanud, selgitades ühtlasi, miks tema arvates ei ole see norm asjakohane, pole normi kohaldamine kaitsjale üllatuslik. (p 24)

Sarnaselt kriminaalmenetlusele pole väärteomenetluses kaitseõigust rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses. Väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine normi üllatusliku kohaldamise tõttu võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui kassatsioonist nähtub, et kohtumenetluse pool soovib esitada selle normi kohaldamisele mõnd sellist vastuväidet, mille hindamine eeldaks täiendavat faktiliste asjaolude tuvastamist. (p 25)

KarS § 14 lg 1 näeb ette tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vaid erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole deliktistruktuuri elemente vaja välja selgitada organi iga liikme tegevuses, kui on ilmne, et õigusrikkumisele viinud otsuse tegemisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Eelmärgitu ei välista siiski juriidilise isiku karistamist juhtudel, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul. Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. (3-1-1-7-04, p 10; 3-1-1-88-12, p 7; 3-1-1-66-14, p 6; 3-1-1-82-04, p 11; 3-1-1-90-14, p-d 37–38) (p-d 27 ja 29)

See, milline organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või andnud selle teo toimepanemiseks õigusvastaselt ja süüliselt käsu või heakskiidu, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib selline nõue nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide korral. Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti seda, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (p 28)

Juriidilist isikut ei saa karistada KOKS § 66² lg 2 järgi heakorraeeskirja rikkumise eest tegevusetusega, kui rikutud tegutsemiskohustus ei laienenud füüsilisele isikule, kelle tegu on võimalik KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule omistada. (p-d 30–41)

Korteriühistu on oma liikmete (korteriomanike) kaasomandis oleva (korteriomanditeks jagatud) kinnisasja kaasomandi eseme haldaja Tallinna linna heakorra eeskirja § 2 lg 1 mõttes. Selle eeskirja § 5 lg 1 p-st 9 tulenev kohustus kõrvaldada ehitise katuselt lumi ja jääpurikad laieneb ka ehitist haldavale korteriühistule, aga mitte korteriühistu juhatuse liikmele. (p-d 34 ja 36)

Kui on alust arvata, et avaliku korra eest vastutav isik on suuteline ehitisel olevast jääst ja lumest lähtuva ohu piisavalt kiiresti ise tõrjuma, võib korrakaitseorgan esmalt piirduda isiku teavitamisega ohust KorS § 26 lg 1 järgi või teha talle KorS § 28 lg 1 alusel ohu tõrjumiseks kohustava ettekirjutuse koos hoiatusega haldussunnivahendite kohaldamise kohta. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi seavad vahetult ohtu inimeste elu ja tervise, peab korrakaitseorgan olema teavituse või ettekirjutuse tegemisel siiski veendunud, et see on avaliku korra tagamiseks piisav, s.t et avaliku korra eest vastutav isik tõrjub teavituse või ettekirjutuse järel ohu viivitamata. Olukorras, kus ehitise katusel olev jää ja lumi ohustavad vahetult inimeste elu ja tervist, võib korrakaitseorgan kõiki asjaolusid arvestades olla KorS § 29 lg-st 1 ja § 2 lg-st 3 tulenevalt kohustatud astuma vahetuid samme jää ja lume ehitise katuselt eemaldamiseks. Kui on põhjust arvata, et omanik või muu avaliku korra eest vastutav isik inimeste elu ja tervist vahetult ohustavat jääd ja lund piisavalt kiiresti ehitiselt ei kõrvalda, on korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 alusel muu hulgas pädev rakendama asendustäitmist, kusjuures kõnealuses situatsioonis on üldjuhul tegemist ATSS §-s 12 nimetatud erijuhuga, mil asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta. (p 48-50)

Isiku, kelle volikogu liikme volitused on peatatud tema tähtaegse avalduse alusel, volikogu liikme volitusi ei saa taastada enne tema volituste peatamise avalduses märgitud tähtaja saabumist (vt ka RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-8-03). (p 25)

Taotlus on lubatav, kui vaidlustatud valimiskomisjonide otsustest sõltub see, kas isik saab oma volikogu liikme volitusi realiseerida või mitte. (p 19)

Kui vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt haldusorgani välise õigusabi kulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 55)

PS § 87 p 6 tähendab riigivõimu kohustust tagada mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadustega, vaid ka kohustust jälgida varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega (vt RKPJK otsused asjas nr 3-4-1-2-97 ja asjas nr 3-4-1-5-00). (p 46)

KOKS § 54¹ lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41)

Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 54¹ lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)

Volikogu poolt valitavatele isikutele ametist vabastamisel makstava hüvitise õiguslik reguleerimine on kohaliku elu küsimus ning sama küsimuse teistsugune reguleerimine seadusega riivab seetõttu PS § 154 lg-t 1, milles sätestatakse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seadus annab volikogu uuele koosseisule otsustusruumi iga üksiku juhtumi puhul kaaluda, kas ja kui suur hüvitis määrata. Seega välistab seadus Kose Vallavolikogu 21. augusti 1997. a määrusega nr 2 "Vallaametnike sotsiaalsed garantiid" kinnitatud "Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra" punkti 2.1, millega kirjutatakse hüvitise suurus volikogu uuele koosseisule jäigalt ette, kohaldamise. Seadusega võib võtta kohalikult omavalitsuselt õiguse kehtestada kaalutlusõigust mittevõimaldav hüvitise regulatsioon ning sätestada selle asemel hüvitise määramise kaalutlusõiguse alusel ning hüvitise ülemmäärad. Selline regulatsioon teenib avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning ühelt poolt välistab selle, et volikogu eelmine koosseis kehtestab järgmise jaoks ülemäärase rahalise kohustuse enda poolt ametisse valitud või nimetatud isikutele hüvitise määramisel. Teiselt poolt annab seadus volikogu järgmisele koosseisule võimaluse hinnata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel volituste tähtaja lõppemise tõttu ametist lahkunud isiku panust ning otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. (p 42)

Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54¹ lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)

Vaidlus volikogu liikmete volituste ennetähtaegse lõppemise üle on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. aprilli 2013. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-13-13 lõplikult lahendatud. (p 15) (Vt 25.04.2013 otsuse asjas nr 3-4-1-13-13 annotatsioone.)

Kuigi iga omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist ülesehitust puudutav regulatsioon riivab omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust, on põhiseadusega kooskõlas kohustus kinnitada vallavanemale või linnapeale umbusalduse avaldamise järel uued valitsuse liikmed. Selle eesmärk on tagada esiteks olukord, kus kogu valitsusel on volikogu selge poliitiline usaldus, ja teiseks olukord, kus volikogu nimetaks sellise vallavanema või linnapea, kes suudab ettenähtud aja jooksul niisuguse valitsuse moodustada. Volikogule on seadusega antud ka piisavalt aega uue valitsuse nimetamiseks ehk selles küsimuses enesekorraldusõiguse kasutamiseks. (p 33)

Neljakuune tähtaeg, mille möödumisel kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete volitused ennetähtaegselt lõpevad, ei ole ebamõistlikult lühike. Tegemist on piisava ajaga, mille jooksul on võimalik saavutada kokkulepe uue valitsuse kinnitamiseks. Riigikogule on PS §-s 89 antud lühem aeg, et tagada Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine. (p 45) Tuleb tähele panna, et paljus analoogilise, kuid veelgi rangema tagajärje näeb PS § 89 lõike 6 teine lause ette Riigikogu puhul. Nimelt, kui pärast peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekut Riigikogule on valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata, siis ei asu Riigikogu koosseisu asemele mitte asendusliikmed, vaid Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu erakorralised valimised. (p 46)

Kohustus kinnitada vallavanemale või linnapeale umbusaldamise järel uued valitsuse liikmed tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse valitsuse kui poliitilise organi olemusest. Kohaliku omavalitsuse üksuste organisatsioonilist ülesehitust puudutavates küsimustes ei ole alati õige tugineda regulatsioonile, mis puudutab sarnaseid riigiorganeid. Praegusel juhul on poliitiliste organite toimemehhanismide näitlikustamiseks kohane tõmmata paralleel peaministrile umbusalduse avaldamise ja selle tagajärgedega Vabariigi Valitsuse volitustele. PS § 92 kohaselt astub peaministrile Riigikogus umbusalduse avaldamisel tagasi Vabariigi Valitsus tervikuna. (p 31)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei kohusta andma asja kolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus kujundatud kohtupraktika muutmiseks üle suuremale koosseisule. (p 28)

Vallaelanikel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et vallavolikogu tegevus oleks õiguspärane, kuna sellise nõude näol on tegemist avalikes huvides esitatud kaebusega. PSJKS § 37 lõike 1 järgi saab isik Riigikohtus valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Samast põhimõttest lähtuvad ka KOVVS § 64 lõige 1, § 65 lõige 1 ja § 66 lõige 1, mis sätestavad isiku kaebeõiguse valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale. Seadus ei näe ette valimiskomisjoni otsustele või toimingutele kaebuse esitamise võimalust avalikes huvides. (p 20)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 8 mõttes „tahtliku kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsusena“, mille jõustumine toob kaasa volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise, tuleb mõista ka otsust, mis on osaliselt jõustunud, milles on isiku süüle hinnang antud ja ta süüdi tunnistatud, kuid milles ei ole isikule karistust määratud. (p 16j)

Vaidlus on selles, kas asjaolu, et isik nimetati lisaks vallavalitsuse liikmeks kinnitamisele sama vallavolikogu otsusega abivallavanemaks, tingib tema volikogu liikme volituste lõppemise KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 kohaselt. (p 12) KOKS § 18 lõikes 1 loetletakse volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused, milleks on nimetamine sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks (punkt 6). (p 11) ATS § 2 lõike 3 punkt 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse ametiasutuseks, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks, on valla- ja linnavalitsused (asutustena) koos struktuuriüksustega. Erinevalt KOKS § 22 lõike 1 punkti 17 alusel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt valla- või linnavalitsuse liikmete ametisse nimetamisest saab ATS § 20 lõike 1 kohaselt ametiisiku ametisse nimetada vaid ametiasutuse juht, kelleks on vallavalitsuses kui ametiasutuses vallavanem. Vallavanem ei olnud isikut abivallavanemana ametisse nimetanud, mistõttu ta ei olnud vallaametnik, kelle puhul oleks kohaldunud KOKS § 18 lõike 1 punkt 6. (p 16)

Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud, kuna koormis tähendab põhiõiguste piiramist. Omavalitsusüksus ei saa põhiõigusi piirata seadusandja volituseta (vt alates Riigikohtu 02.11.1994. a otsustest kohtuasjades nr III-4/A-7/94 ja III-4/A-8/94; 03.12.2007 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26). Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)

TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)

Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)

TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda teehoiukohustust panna isikutele, kes ei ole teemaa omanikud, v.a siis, kui tegemist on sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleva kõnniteega. Vastava territooriumina tuleb mõista teemaaga külgnevat kinnistut või territooriumi. Sellise selgepiirilise eriregulatsiooni olemasolust järeldub, et seadusandja ei soovinud muu teemaa puhul kui kõnnitee võimaldada avalikes huvides teehoiukohustuse panemist koormisena selle maaga vahetult piirnevate kinnistute omanikele või valdajatele või territooriumi kasutajatele. (p 44)

TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)

Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)

TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)

KOKS § 18 lg 1 p 6 ja § 19 lg 2 p 1 sätestavad ametikohtade ühitamise keelu, mis teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mille saavutamiseks puuduvad muud vahendid peale vallavalitsusse asunud volikogu liikme volituste peatumise ja valla teenistusse ametnikuna asunud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste peatamiseks vajalik valimiskomisjoni kaks otsustust. Ühega lõpetatakse volikogu liikme volitused, teisega antakse asendusliikmele volitused. (p 14)

KOKS § 20 lg 2 seostab asendusliikme volituste alguse valimiskomisjoni otsusega, mis on juriidiline fakt, millest tekivad asendusliikme volitused. (p 20) Valimiskomisjoni otsuse põhjendavas osas oleks õiguslikult korrektne konstateerida millisel KOKS §-s 18 nimetatud alusel on volikogu liikme volitused ennetähtaegselt lõppenud, samuti tema asemele seetõttu asendusliikme määramine. Ka juhul, kui valimiskomisjon on otsuse resolutsioonis võtnud vastu otsustuse, et volikogu liikme volitused on lõppenud ennetähtaegselt, ei oma selline otsustus volikogu liikme volitusi lõpetava juriidilise fakti tähendust. (p 21)

Valla- või linnasekretärile KOKS § 18 lg-ga 3 pandud informeerimiskohustuse eesmärgiks on teavitada valimiskomisjoni asjaoludest, mis on kaasa toonud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise selleks, et komisjon saaks määrata asendusliikme. (p 22)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus seostab volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise sama seaduse § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise faktiga ega näe ette volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõpetamise valimiskomisjoni otsusega. Seega lõpevad volikogu liikme volitused KOKS § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti korral automaatselt. Selline regulatsioon tagab, et volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine ei sõltu valimiskomisjoni tegevusest või tegevusetusest, valimiskomisjonil puudub võimalus mõjutada näiteks süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral volikogu liikme volituste lõppemist ega volituste lõppemise aega. (p 18)

KOKS § 20 lg 4 esimene lause on ebatäpne osas, milles viidatakse KOKS §-s 18 ette nähtud otsusele, kuna KOKS §-s 18 ei nimetata ühtegi valimiskomisjoni otsust ega seostata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. (p 19)

Valimistel saadav mandaat on KOVVS §-s 5 sätestatud passiivse valimisõiguse üks osa (vt ka Riigikohtu 27.06.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-35-01 p-e 2 ja 3). Volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse sekkumine peab toimuma põhiseaduspäraselt. See, et volituste ennetähtaegne lõppemine pole sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, ei mõjuta passiivsesse valimisõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust. Valimisseadus ei pea ilmtingimata sätestama volikogu liikme volituste lõppemise aluseid ja korda. (p 8)

Volikogu liikme volituste lõppemisega ei rakendata isiku suhtes lisakaristust. Lisakaristused on reguleeritud karistusseadustiku 3. peatüki 3. jaos. Kriminaalasjas süüdimõistmise järelmid ei piirdu üksnes kohtu poolt isikule määratud karistuse ja lisakaristusega ning avaliku hukkamõistuga. Lisaks sellele toob kuriteo toimepanemises süüdimõistmine isikule kaasa muid piiranguid, mida ei rakendata kellegi suhtes eraldi, tema isikust lähtuvalt, vaid need piiranguid kohalduvad kõigile süüdimõistetutele või osale süüdimõistetutest sõltuvalt nende poolt toime pandud kuriteo liigist. (p 10)

Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)

Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)

KOKS § 66² lg 1 sisustamisel hoone fassaadi määrdumise ja vigastuste korral ei pea fassaadi korrasolek ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel, kuna selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Ehitise omanik või temaga võrdsustatud isik peab mõistliku aja jooksul tegema kohaseid jõupingutusi kõrvalise isiku poolt rikutud fassaadi korrastamiseks. Mõistliku aja ja kohaste jõupingutuste kriteeriumide sisustamisel tuleb arvestada erinevaid asjaolusid. (RKKKo nr 3-1-1-22-05). Igal ajahetkel ei saa kohustatud isikult nõuda ka kõnnitee lumest puhtana hoidmist. Lume koristamise peab isik tagama mõistliku aja jooksul lume sadamisest arvates kohaseid jõupingutusi rakendades.

Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada kriminaalmenetlusõigusest. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo nr 3-1-1-146-03, p 8).

ÕVVTK linnakomisjoni näol on tegemist riigi poolt antud volituse alusel moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid. ÕVVTK linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan. Seetõttu ei saa tema seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisoni esindajaks saab olla komisjoni esimees või tema volitatud isik (vt ka Riigikohtu 05.05.2004 kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-15-04 p-i 14).

HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest. Käesolevas asjas puudub alus arvata, et linnakomisjoni ja linnavalitsust on esindatud omal algatusel. ÕVVTK linnakomisjon on hoolimata volikirja puudumisest esindaja tegevuse vaikivalt heaks kiitnud.

Kohus ei sekku planeeringu kehtestamise otsuse õiguspärasust kontrollides kohaliku omavalitsuse õigusesse seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Samas ei saa pidada õigeks olukorda, kus volikogu liige pöördub volikogu otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse - seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole iga suvaline isik PlanS § 26 lg 1 tähenduses. Ta on asja otsustanud organi liige ning tal on laiemad võimalused otsustusprotsessi sekkuda kui üldsuse esindajatel. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi.

Volikogu liikmel on KOKS § 26 lg 1 alusel õigus saada volikogu ja valitsuse õigusakte, dokumente ja muud teavet, välja arvatud andmed, mille väljastamine on seadusega keelatud. KOKS § 26 lg 1 hõlmab ka neid andmeid, mis on planeeringu avalikul väljapanekul. Seega ei ole volikogu liikme näol tegemist tavapärase huvitatud isikuga PlanS § 18 lg 8 tähenduses, sest tema suhteid vallavolikoguga reguleerivad muud õigusaktid. (NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus! Vt RKHKm 12.03.2019, nr 3-17-2784/20, p 7 jj)

Volikogu pädevusse kuulub selliste planeeringute kehtestamine, mille puhul on kohustuslik planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle. Sellisena on planeeringute kehtestamise otsustamise pädevus määratud KOKS § 22 lg-ga 1.

Juhul kui esinevad asjaolud, mis seadusest tulenevalt toovad endaga kaasa maavanema järelevalve kohustuslikkuse, võib planeeringu kehtestada üksnes järelevalve faktilise teostamise järel. Ka siis, kui maavanem järelevalve teostamisest keeldub, ent esinevad kohustusliku järelevalve alused, ei saa omavalitsusorgan õiguspäraselt planeeringut kehtestada. Maavanema ja omavalitsusorgani võimalikud erinevad seisukohad lahendatakse organite vaheliste vaidluste lahendamise korras vastavalt PlanS § 23 lg-le 5 Siseministeeriumi poolt.

KOKS § 20 lg-s 5 sätestatud juhul volikogu töös mitte osaleda saav isik ei saa volikogu liikme volitusi, vaid ta jäetakse nimekirjas vahele. Volikogu liikme volitused saab sel juhul järgmine asendusliige ning vahele jäetud isik säilitab esimese koha asendusliikmete nimekirjas (KOKS § 20 lg 7)(p 12).

Volikogu liikme volituste lõppemise alused on loetletud KOKS § 18 lg-s 1. See säte ei näe ette, et volikogu liikme volitused lõppeksid juhul, kui temast asendusliikmete nimekirjas eespool olnud kandidaadil kaovad KOKS § 19 lg-s 2 loetletud põhjused, mis takistasid tema volikogu liikmeks määramist KOKS § 20 lg 5 alusel(p 13).

Volikogu liikme volituste taastamine eeldab volikogu liikme volituste olemasolu (p 14).

Kuna puudub võimalus maavanema kui järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.

PlanS § 8 lg-st 7 ja § 9 lg-st 7 tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik.

Kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).

Kui ka detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.

Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).

Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.

Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).

Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.

PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.

Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).

PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.