Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

KMS § 2 lg 2 esimese lause kohaselt on ettevõtlus käesoleva seaduse tähenduses isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Käibemaksudirektiivi art 9 lg 1 sätestab, et “maksukohustuslane” on iga isik, kes mis tahes paigas teostab iseseisvalt mis tahes majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest. “Majandustegevus” on tootja, ettevõtja ja teenuseid osutava isiku mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamis- ja põllumajandusalane tegevus ning kutsealane tegevus. Majandustegevusena käsitatakse eelkõige materiaalse või immateriaalse vara kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil. Seega saab kaebajat KMS § 2 lg 2 ja käibemaksudirektiivi art 9 lg 1 alusel käsitada käibemaksukohustuslasena üksnes juhul, kui vaidlusalused tehingud on käsitatavad osana tema majandustegevusest (vt ka EKo C-180/10 ja C-181/10, p-d 42-44). Seejuures on ,,ettevõtlus“ käibemaksuõiguses autonoomne mõiste, mida tuleb sisustada konkreetse isiku majandustegevuse sisu kaudu, arvestamata seejuures isiku õiguslikku vormi või kasumi teenimise eesmärki (RKHKo nr 3-3-1-10-16, p-d 9 ja 10). (p 13)

Euroopa Kohtu praktikas on sätestatud kriteeriumid, mille alusel hinnata konkreetse tegevuse majanduslikku iseloomu selleks, et käsitada isikut maksukohustuslasena. Hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta tegevuse kestvat iseloomu, sh kestva tulu teenimist, samuti analüüsida muid tingimusi, mille raames majandustegevus toimub. Arvestada tuleb seda, milline oleks asjaomases valdkonnas tegutseva ettevõtja tüüpiline tegevus, millisel ajavahemikul tegutseti, ning klientide hulka (EKo C-612/21 GminaO, p-d 33-35 ja EKo C-263/11 Redlihs, p 38).

Kinnisasjaga seotud tehingud pole erandjuhul käsitatavad isiku majandustegevusena, kui kinnisaja omanik teostab üksnes enda omandiõigust ega tegutse kestva majandustegevuse eesmärgiga. Sellisel juhul ei kujuta ka kinnisasja müük endast kestva tulu saamist (EKo C-180/10 ja C-181/10, p-d 36-38 ja 45). Kirjeldatud olukorraga ei ole siiski tegemist juhul, kui isik tegutseb aktiivselt kinnisvara turustamise alal, kasutades samu meetodeid nagu need, mida kasutab turustamisel tootja, ettevõtja või teenuste osutaja käibemaksudirektiivi art 9 lg 1 teise lõigu tähenduses. Selline aktiivne tegevus võib seisneda eeskätt kinnistul tehtavates arendustöödes ja tunnustatud turundusmeetodite kasutamises (samas, p-d 39 ja 40). Seejuures viitab mõiste „kasutamine“ käibemaksudirektiivi art 9 lg 1 teise lõigu tähenduses tehingu juriidilisest vormist olenemata kõikidele tehingutele, mille eesmärk on kõnealusest varast kestva tulu saamine (EKo C-655/19, p 27). (p 14)

Käibemaksu õigusvastane kumulatsioon tekib siis, kui tasutud käibemaksusumma jääb ebaõiglaselt ettevõtja kanda. Praegusel juhul pole sellise olukorraga tegemist, sest maksuhaldur pole keelanud kaebajal sisendkäibemaksu maha arvata. Pea olematu mahaarvatav sisendkäibemaksu summa tekkis kaebaja sõnul seetõttu, et ta kasutas korteriomandite ehitamiseks omavahendeid ega soetanud kaupu ja teenuseid, mida sisendkäibemaksu arvestuses kajastada. See on kaebaja äririsk ega too kaasa tema maksustamata jätmist. Asjaolu, et kaebaja tõlgendas tehingute maksustamist maksuhaldurist erinevalt, pole samuti mõjuv põhjus maksukohustuse määramata jätmiseks. Maksuhalduril on õigus maksukontrolli käigus kaebaja tehtud tehingud ümber hinnata ning need vajaduse korral maksustada. Ühtne käibemaksusüsteem peab tagama selle, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt EKo C-672/16 Imofloresmira-Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja pidi sellega arvestama. (p 18)

Nii uue kui ka oluliselt parendatud ehitise võõrandamisel sõltub tehingu käibemaksuga maksustamine sellest, kas ehitisele on enne selle müüki tekkinud lisandväärtus (vt ka käibemaksudirektiivi art 12 lg 2 ja EKo C-308/16, p 32). Uue ehitise puhul kaasneb lisandväärtus siis, kui ehitis valmib. Olemasolevate ehitiste puhul lisandub väärtus siis, kui ehitis kujundatakse ümber nii, et olemasolevat ehitist võib pidada uueks (samas, p 55), st saavutatud on uue ehitise omadused ning suurendatud olemasoleva ehitise väärtust. Seejuures ei pea ehitustööd olema tervikuna lõpetatud, kuid need peavad olema jõudnud piisavalt kaugele, et nende lõpetamisel oleks ehitis mõeldud kasutamiseks muul otstarbel (samas, p 54) ning hoonet peab olema oluliselt muudetud eesmärgiga muuta selle otstarvet või muuta märkimisväärselt selle kasutustingimusi (RKHKo nr 3-20-663/23, p 13). Kui ehitis võõrandatakse kohe pärast selle valmimist, lisatakse tehingule käibemaks. (p 24)

Eluruumi müük pärast selle esmast kasutuselevõttu lisandväärtust ei tekita. Sellisel juhul on tehing käibemaksuvaba. Käibemaksudirektiivi art 135 lg 1 punktis j sätestatud maksuvabastuste kontekstis tuleb ehitise „esmase kasutuselevõtu“ kriteeriumit mõista nii, et see vastab asja esmasele kasutamisele selle omaniku või üürniku poolt. See kriteerium valiti selleks, et määrata kindlaks hetk, mil kaupa saab pidada tootmisprotsessist väljunuks, et siseneda tarbimissektorisse. Samas ei pea omanik olema asja kasutanud maksustatava tehingu raames (EKo C-308/16, p-d 41 ja 47). Samadest kriteeriumitest tuleb lähtuda siis, kui ehitis võetakse pärast selle olulist parendamist taaskasutusele ning võõrandatakse selle järgselt (vt ka RKHKo nr 3-20-663/23, p-d 12 ja 13). (p 25)

Euroopa Kohut praktikast nähtub, et esmase kasutuselevõtu kriteeriumi sisustamisel on määrav ajahetk, millal ehitis väljus tootmisprotsessist tarbimisprotsessi ning tarbija sai hakata toodet (eesmärgipäraselt) kasutama. Kui valminud või oluliselt parendatud ehitis võetakse kasutusele enne selle esmast võõrandamist, pole ehitise hilisemal võõrandamisel enam tegemist uue ehitisega KMS § 16 lg 2 p 3 mõttes, sest täiendav lisandväärtus puudub (vt ka EKo C-251/16, p 71). Lisandväärtust loob ehitamine või ehitise oluline parendamine, mitte võõrandamine. (p 26)

Käibemaksudirektiivi art 135 lg-s 1 ette nähtud maksuvabastuste määratlemiseks kasutatud mõisteid tuleb tõlgendada kitsalt, arvestades seda, et need maksuvabastused on erandid üldpõhimõttest, mille kohaselt maksustatakse käibemaksuga iga kaubatarne ja iga teenus, mille maksukohustuslane on tasu eest osutanud. Käibemaksudirektiivis sätestatud mõistete tõlgendamine peab olema kooskõlas maksuvabastuste eesmärkidega ning järgima neutraalse maksustamise põhimõtte nõudeid, mis on ühise käibemaksusüsteemi lahutamatu osa. Kitsa tõlgendamise nõue ei tähenda siiski, et maksuvabastusi määratlevaid mõisteid peaks tõlgendama nii, et kaob nende maksuvabastuste toime (EKo C-308/16, p-d 39 ja 40). (p 28)

Lisandväärtuse tekkimise ajahetkeks on tootmisprotsessi lõpp. Maksuvabastuse rakendamisel on selle ajahetke täpne fikseerimine oluline, sest ehitise (taas)kasutuselevõtt peab toimuma pärast sellest protsessist väljumist. Kuigi ehitise tootmisprotsessist väljumiseks ei pea olema kõik ehitustööd lõppenud, peavad need olema valminud sellisel määral, et ehitist on võimalik kasutada lähtuvalt eesmärgist, mille tarbeks ehitise omanik ehitus- ja parendustöid tegi. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, on uue ehitise puhul selleks ehitise valmimine. Olemasolevate ehitiste puhul, kui on saavutatud uue ehitise omadused ning suurendatud olemasoleva ehitise väärtust. Seega tähistab tootmisprotsessi lõpp seda ajahetke, kui ehitustööde tulemusel on saavutatud eesmärk, mille tarbeks ehitamist alustati või ehitis algul soetati. Kui ehitustöid teostati selleks, et ehitada või oluliselt parendada ehitist selle hilisema müügi eesmärgil, tuleb tootmisprotsessi lõpp määratleda siis, kui ehitis on valmis selle võõrandamiseks ostjale ehk sisenemiseks tarbimissektorisse. Sellisel juhul kohaldub käibemaksuvabastus üksnes juhul, kui ehitis võetakse (taas)kasutusele pärast kirjeldatud tootmisprotsessi lõppu. See asjaolu tuleb maksuhalduril maksumenetluses tõendeid kogumis hinnates iga kord tuvastada. Kuivõrd käibemaks on tarbimismaks, tuleb see ajahetk määratleda võimalikult lähedal ehitise lõpptarbijale, võttes arvesse ka ehitise lisandväärtuse tekkimist. Ehitise (taas)kasutuselevõtt ei saa seega alata siis, kui ehitustööd on alles pooleli, vaid peab olema fikseeritud pärast nende lõppu. Üksnes sellisel juhul puudub ehitise edasisel võõrandamisel lisandväärtus. (p 29)

Enne ehitise võõrandamistehingut selle kasutada andmise tehingute puhul tuleb hinnata ka nende tehingute tegelikke ja peamisi eesmärke (vrd EKo C-251/16 Cussens jt). Kui maksumenetluses kogutud tõendite põhjal selgub, et tehingute tegelikuks eesmärgiks oli üksnes maksusoodustuse saamine, st ehitise müügi vabastamine käibemaksust, tuleb jätta need tehingud maksustamisel arvesse võtmata (samas, p-d 55-60) ning ehitise võõrandamisel rakendada tehingule kohalduvat tavapärast käibemaksumäära. Äriühingu puhul võib selliseks kahtluseks anda alust nt ehitise kasutusse andmine selle eest tasu saamata, sest tavapäraselt on äriühingu majandustegevuse eesmärgiks (kestva) tulu teenimine. Sellele võib viidata ka tehingus märgitud kasutusperioodi tavapäratult lühike kestus. (p 31)

Kui MTA on juriidilisest isikust menetlusosalisele saatnud vaideotsuse tähtsaadetisena, siis maksukorralduse seaduse (MKS) § 53¹ lg 4 teise lause alusel selle kättetoimetatuks lugemisel teate jätmisega menetlusosalise registrijärgsesse postkasti ei ole tarvilik, et postiteenuse osutaja oleks eelnevalt teinud üleandmise katse. (p 12)

Kuigi maksustamise eesmärk ei ole maksukohustuslast karistada äri- ja raamatupidamisõiguse rikkumise eest, peab maksukohustuslane arvestama, et sellisel viisil käitumine ja tehingute õigeaegne ja täpne dokumenteerimata jätmine võib kaasa tuua tema võimalike maksuõiguslike positsioonide tõendamatuse. (p 10)

Väljamakset ei saa käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna, kui see tagastatakse või tuleb tegelikult tagastada. Väljamakse tagastamisele kuuluvust peab esmajoones tõendama selle aluseks olev algdokument. Selle puudumisel loetakse väljamakse TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel üldjuhul ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sellisel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele. Samas tuleb silmas pidada, et maksustamisperiood on kalendrikuu (TuMS § 3 lg 2). See tähendab, et kontrollitav peab olema konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine. Vastasel korral muutub võimatuks maksude aegumistähtaja ja nende tasumise järjekorra (MKS § 105 lg 6) üle arvestuse pidamine. (p-d 13-15)

Seotud juriidiliste isikute vaheliste turuhinnast erineva hinnaga tehtud tehingute maksustamise erisäte on TuMS § 50 lg 4. Selle sätte kohaldamise eelduseks on tegelik tehing ning see ei tule erisättena kohaldamisele juhul, kui seotud isikute vaheline tehing on näilik. (p 17)

TuMS § 49 lg 1 kohustab üldjuhul juriidilist isikut maksma tehtud kingitustelt tulumaksu. Kingituseks loetakse ka varalisest õigusest tasuta loobumist (VÕS § 259 lg 1). Niisiis on laenu tagasinõudmisest loobumine põhimõtteliselt käsitatav kingitusena, kui selle eesmärk oli laenusaajat rikastada. Seevastu juhul, kui laenu tagasinõudmine pole objektiivselt võimalik, ei ole õige pidada sissenõudmistoimingutest loobumist kingituse tegemiseks, kui laenuleping oli tegelik ja laenuandja soovis laenu tagastamist. Maksukohustuse vältimiseks ei pea eelduslikult tegema kulutusi lootusetu nõude sissenõudmiseks. (p 19)

Vastutusotsuse vaidlustamisel halduskohtus ei saa keelduda tunnistaja ülekuulamisest üksnes põhjusel, et tema ülekuulamist ei taotletud maksumenetluses. HKMS § 62 lg 3 p 3 järgi võib kohus küll keelduda tõendite kogumisest, kui tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud, kuid sättes ei ole peetud silmas, et menetlusosaline peaks põhjendama, miks ta eelnevas haldusmenetluses selle tõendi kogumist ei taotlenud. Oluline on, et menetlusosaline põhjendaks, millist faktiväidet ta soovib taotletud tõendiga tõendada. (p 18)

Maksumaksja kaasaaitamiskohustus puudutab eelkõige selliste maksuarvestuse dokumentide esitamist, mille olemasolu on maksukohustust vähendava asjaolu materiaalõiguslik eeldus ning mis peab olema maksukohustuslase valduses juba maksukohustuse deklareerimise ajal (näiteks KMS § 37 nõuetele vastav arve sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldusena). Maksukohustuslasel ei ole kohustust koguda ja säilitada tõendeid maksuhalduri võimalike etteheidete kohta näiteks tehingute näilikkuse osas, kuigi talle võib põhjendatud kahtluse korral üle minna tõendamiskoormus. (p 19)

Kuna maksude arvestamiseks ja deklareerimiseks ei ole ühegi maksu puhul kohustusliku tõendi liigina ette nähtud tunnistaja ütlusi, ei saa tunnistaja ülekuulamisest halduskohtumenetluses keelduda pelgalt viitega MKS § 102 lg 1 p‑le 2. (p 19)

Argument, et kohus ei pea usutavaks, et tunnistaja suudab meenutada aja möödumise tõttu mingeid asjaolusid, ei saa olla aluseks tunnistaja üle kuulamata jätmisele. Hinnangu sellel, kui usaldusväärsed on isiku antud ütlused, sh arvestades möödunud aega, saab anda alles pärast tunnistaja ülekuulamist. (p 20)

Nii maksuhaldur kui ka halduskohus ja ringkonnakohus peavad põhjendama, millest on tingitud maakohtu otsusest erinevatele järeldustele jõudmine, ning üldine viide erinevale tõendamisstandardile ei ole piisav. Ühest küljest ei saa haldusorgan ega halduskohus asuda kontrollima või revideerima üldkohtute lahendeid, kuid samas tuleb vältida olukorda, et isiku suhtes on samade tehingute kohta kaks vastandlikke õiguslikke järeldusi sisaldavat jõustunud kohtuotsust. Haldusakti adressaadil peab olema võimalik aru saada, miks haldusasjas on jõutud näiteks isiku süü küsimuses teisele seisukohale. Muu hulgas võib erinevus olla tingitud ka kontrolliperioodide erinevusest või tõendite erinevast mahust. (p 24.2)

Maksimaalne karistus maksualase väärteo eest füüsilisele isikule on 1200 euro suurune rahatrahv. Vastutusotsusega aga nõutakse kaebajalt 3 695 754,75 euro suuruse maksuvõla tasumist. Sõltumata sellest, kas ja kui suures ulatuses võis kaebaja saada temale süüks arvatud maksualase õigusrikkumise tulemusena isiklikku varalist kasu, on summa suurust arvestades igal juhul tegemist isiku suhtes äärmiselt koormava haldusaktiga ning selle asjaoluga peab kindlasti arvestama nii haldusorgan vastutusotsuse tegemisel kui ka kohtud kaebuse läbivaatamisel. (p 24.3)

MKS § 8 lg 1 näeb äriühingu juhatusele ette kohustuse korraldada maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine. Mitterahaliste kohustustena on õiguskirjanduses (vt K. Saare jt. Ühinguõigus I, Juura, 2015, lk 136) käsitletud registreerimiskohustust, arvepidamise ja dokumentide säilitamise kohustust, kaasaaitamiskohustust ja deklareerimiskohustust; rahaliste kohustustena maksude, intressi, sunniraha tasumise kohustust. Seega sellest õigusnormist ei tulene otsesõnu, et äriühingu juhatuse liikmele saaks MKS § 40 lg 1 alusel panna vastutuse muude juhtimisalaste kohustuste rikkumise eest, kuid sellist võimalust tuleb jaatada juhul, kui juhtimisalase kohustuse rikkumine toob vältimatult kaasa MKS § 8 lg‑s 1 sätestatud kohustuse rikkumise. (p 12)

Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine toob üldjuhul kaasa ka maksu tasumise kohustuse rikkumise. Sõltumata sellest, mis on maksejõuetuse tekkimise põhjused, tuleb pankrotiavaldus esitada, kui äriühingu maksejõuetus pole ajutise iseloomuga. (p 17)

Sularahas arveldamine pole ühegi õigusnormi alusel keelatud. Samuti ei tähenda sularahas arveldamine äriühingu likviidsete vahendite vähenemist, kui pole kindlaks tehtud raha väljaviimist äriühingust. Sularahas arveldamisega võib äriühing küll riskida suurema tõendamiskoormusega maksukohustuse suuruse kindlaksmääramisel. (p 21)

Maksud tuleb tasuda äriühingu vara arvelt ning juhul, kui äriühingu maksejõuetus ei ole tingitud juhatuse liikme kohustuste rikkumisest, pole alust vastutusotsust teha. Juhatuse liikme kohustused tulenevad üldjuhul seadusest ja äriühingu põhikirjast. Seega on oluline kindlaks teha, kas äriühingu juhatus on täitnud oma juhtimiskohustust korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) või jätnud õigusvastaselt talle pandud kohustused täitmata. (p 16)

Isiku õigusi tugevalt riivavas haldusaktis peab rikutud kohustus olema eriti selgelt ja täpselt esile toodud, et isik saaks oma õigusi kaitsta. (p 18)

Haldusakt, mis paneb juhatuse liikmele vastutuse, peab olema täpne, selge ja motiveeritud. Kohustused ja nende õiguslikud alused, mida juhatuse liige on rikkunud, tuleb välja tuua konkreetselt ja üheselt mõistetavalt. (p 20)

Tahtluse tuvastamise puhul tähtis kohustuse rikkumise subjektiivne külg. Olulist kaalu tahtluse järeldamisel ei saa panna sularahas arveldamisele üleminekule. (p 27)

Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. (p 31)

Pankrotiavalduse esitamise kohustus on oma olemuselt spetsiifiline ja seadusest tulenev juhatuse liikme kohustus, mis ei ole mitte üksnes juhatuse liikmele äriühingu sisesuhtest tulenev kohustus osaühingu ees, vaid ka seadusest tulenev kohustus võlausaldajate ees. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagab, et osaühingu vara säiliks võimalikult suures ulatuses ja võlausaldajate nõuded saaksid võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Ka riik on üheks võlausaldajaks. Kuigi riik saab lisaks pankrotimenetluses osalemisele (vt RKHKo nr 3-19-1161/40 p 14.3) oma võlausaldaja õigusi kaitsta avalik-õigusliku nõude kaudu, on äriühingu teistel võlausaldajatel eraõiguslik nõue juhatuse liikme vastu pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumise tõttu (VÕS § 1043) ning kohtupraktika ei tohiks nende nõuete lahendamisel minna erinevas suunas, et mitte asuda riigi kui võlausaldaja positsioone eelistama või pisendama. Seepärast juhul, kui maksuhaldur tuvastab menetluses, et mingil ajahetkel oli äriühing muutunud maksejõuetuks, see maksejõuetus polnud ajutise iseloomuga ning pankrotiavaldus oli õigel ajal esitamata, tuleb selle kohustuse rikkumist asjakohaselt põhjendada, analüüsides muu hulgas ka juhatuse liikme selgitusi ja muid tõendeid maksejõuetuse põhjuste kohta. (p 19)

PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 23). Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). (p-d 15 ja 15.1)

Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Ka saab tasaarvestusavalduse võlgniku suhtes lugeda esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. (p 15.2)

Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. (p 15.1)

Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.

Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 18 ja RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 15-18). (p 14)

Eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. (p 14)

Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKHKm nr 3-3-1-88-06, p 17). Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. (p 15.1)

Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. (p 15.2)

Kui äriühingu töötajal on esindusõigus tehingute tegemiseks, tuleb TsÜS § 123 lg 1 alusel tuleb asjaoludest teadmise või teadma pidamise hindamisel lähtuda tema kui äriühingu esindaja isikust. Seejuures pole oluline, et töötaja võis oma tegevust kaebaja juhatuse eest varjata või et ta tegutses omakasu eesmärgil. Kui tööandjale tekib seeläbi kahju, siis vastutab töötaja selle eest eraõiguslike või osal juhtudel ka karistusõiguslike sätete alusel. (p 17)

MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (RKHKo nr 3-15-1303/37, p 9). Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine ei ole maksu määramisel vajalik) (RKHKo nr 3-18-1740/36, p 14). (p 22)

Maksueeliseks saab lugeda ka olukorra, kus tehingute ahelas kasutatavad äriühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid ostja deklareerib arvete alusel sisendkäibemaksu (RKHKo nr 3-14-53226/100, p 15). Seejuures ei pea maksueelist saama maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates (RKHKo nr 3-3-1-53-16, p 16 koostoimes p-ga 7; RKHKo nr 3-18-1740/36, p 17.2). Seega ei välista see, kui maksueelist ei saa maksuotsuse adressaat, MKS § 83 lg 4 kohaldamist. (p 23)

Ei ole oluline, kas maksukohustuslase töötajast esindaja teadis kõigi maksuotsuses käsitletud vaidlusaluste tehingute üksikasju, vaid üksnes see, kas ta teadis kõigi vaidlusaluste tehingute puhul, et need on seotud näilike tehingutega ja seeläbi maksupettusega. (p 26)

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtib Euroopa Liidu õiguses üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil. Kui objektiivsete asjaolude alusel on tõendatud, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupa või osutati teenuseid, mis on sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks, teadis või oleks pidanud teadma mistahes viisil, et kaupa soetades või teenust saades osales ta käibemaksupettusega seotud tehingus, tuleb keelduda talle käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest. Seda sõltumata sellest, kas ta osales selles pettuses aktiivselt või kas see tehing andis talle maksueelise või mingi majandusliku eelise või mitte (vt EKm Finanzamt Wilmersdorf, C-108/20, p-d 21–38 ja seal viidatud varasem praktika). Kuritarvituse keelu põhimõttele tuginedes tuleb käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keelduda isegi siis, kui liikmesriigi õiguses sellist keeldu sätestavad õigusnormid puuduvad (vt EKo N Luxembourg 1 jt, C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16, p 102 ja seal viidatud varasem praktika). (p 24)

Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet, kui neil menetlustel on kokkupuutepunkte faktilistes asjaoludes, ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldus- või halduskohtumenetluses, kui nende tõendite lubatavus ei ole seadusega välistatud (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Seejuures ei ole halduskohtule siduvad kriminaalasjas tehtud kohtulahendi põhjendustes antud õiguslikud hinnangud. HKMS § 158 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. (p 28)

Arvestades maksusumma määramise aegumistähtaega, võib maksuhaldur ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel kohtuotsuse põhjendustes tuvastatut ja antud hinnanguid arvestades teha uue maksuotsuse, mis võib kaasa tuua uue kohtuvaidluse samade asjaolude üle. Seetõttu on HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud ning lubatav on vaidlustada ka kohtuotsuse põhjendusi resolutsiooni vaidlustamata. (p 12)

Käibe varjamise korral on hindamise teel (MKS § 94 lg 1) võimalik määrata ka käibemaksu, kui maksuhaldur on piisavalt tõendanud põhjendatud kahtlust, et isiku deklareeritud käive ei vasta tegelikkusele. (p 13)

Hindamiseks sobiva metoodika peab valima maksuhaldur, pidades silmas MKS § 94 lg-s 2 toodud loetelu tähtsust omavatest asjaoludest. Maksuotsuses tuleb kirjeldada nii metoodikat kui ka kasutatud tõendeid. Kui maksukohustuslane esitab ärakuulamisel põhjendatud vastuväiteid hindamisel kasutatud metoodikale, tuleb MTA-l valitud meetodeid ka põhjendada. (p 16)

Maksuhalduri valitud metoodika ja selle kasutamise tulemusel määratav maksusumma peab olema eluliselt usutav. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi ühest küljest viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata (RKHKo nr 3-3-1-70-08, p 24). Teisalt ei tohiks hindamise tulemusel määratav maksusumma muutuda ka karistuseks (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 40). Maksuhaldur on kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid usaldusväärseid nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1, § 92 lg 3). (p 17)

Kui maksuhaldur on alustanud hindamist, on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus (MKS § 56). See tähendab kohustust maksuhaldurile teatada kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võib olla maksustamise seisukohast tähendus, ja kohustust hoiduda maksuhaldurit takistamast menetlustoimingute sooritamisel. Kaasaaitamiskohustus on eriti ulatuslik olukorras, kus maksukohustuslane teadis või pidi teadma rikkumisest (vrd RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 41 ja seal viidatud praktika). Maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub tõendamiskoormis maksukohustuslasel, v.a tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur (MKS § 150). (p 18)

Olukorras, kus kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid kasutatud metoodikale, ei saa nõuda, et maksuhaldur põhjendaks maksu- või vaideotsuses kõigi mõeldavate erinevate meetodite kasutamata jätmise põhjuseid. (p 23.4)

MKS § 94 lg 1 alusel tehtav MTA otsus, kas hindamine on vajalik ja lubatav, on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p-d 38 jj). Kohtutel tuleb ka maksusumma hindamise teel määramiseks kasutatava metoodika kontrollimisel piirduda nn ratsionaalsuse testiga (vt ka RKHKo nr 3-20-1198/58, p-d 13–14). Maksuhalduri rakendatud meetodite kontrollimisel tuleb kohtul selgitada, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja kõiki asjakohaseid fakte. Kohus ei saa asuda maksuhalduri asemele ja kohtumenetluse käigus konkreetselt ette kirjutada, millisele metoodikale pidanuks maksuhaldur hindamisel tuginema. (p 19)

Kohus ei saa piiratud kohtulikku kontrolli arvestades maksuhaldurile ette kirjutada, millise metoodika alusel maks määrata. (p 23.4)

Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimine), kuid hooletus on valdavalt seotud objektiivsete tunnustega, s.o kohaste nõuete mittejärgimine (vt RKHKo nr 3-19-1876/30, p 13 ja seal viidatud praktika). Tahtluse nn tahtmise ja teadmise külg on omavahel sõltuvussuhtes (vrd RKKKo nr 1-20-6495/139, p 19). Kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1) olemasolust või peab seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata, siis ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o maksuvõla teket). (p 12.2)

Kaebaja tahtluse jaatamiseks peab MTA esitatud tõenditest nähtuma, et kaebaja teadis või pidi teadma, et kasutusele võtmata korterite edasimüük on käibemaksuga maksustatav (vrd RKHKo nr 3-12-1360/131, p 29). Sellisel juhul saab järeldada kaebaja teadlikku tegutsemist käibemaksu valesti deklareerimisel eesmärgiga käibemaksukohustus tasumata jätta. (p 12.3)

MKS § 96 lg 5 teises lauses sätestatud minimaalne maksuvõla kolmekuuline sissenõudmistähtaeg kohaldub põhimaksuvõlast eraldi ka sellelt arvestatud intressile (RKHKo nr 3-19-104/22, p-d 17-19). Kogu vastutusotsusega nõutavat intressisummat ei ole äriühingult vähemalt kolmekuulise perioodi jooksul püütud edutult sisse nõuda. Selles osas ei ole vastutusotsuse eeldused intressinõude osas täidetud ning vastutusotsus tuleb selles osas tühistada. (p 13 ja selle alapunktid)

Juhatuse liikmelt võib vastutusotsusega nõuda intressi tasumist aja eest, kui ta ei ole enam juhatuse liige ja põhivõla tekkimise on kaasa toonud tema MKS § 40 lõike 1 tingimustele vastav kohustuste rikkumine (RKHKm nr 3-19-269/12, p 9). See lähtub põhjusliku seose ahelast, kus isiku tegevusest tulenev tagajärg võib kesta edasi ka pärast tema juhatuse liikme volituste lõppemist. Vastutus enne juhatuse liikme volituste algust tekkinud intressivõla eest pole loogiliselt võimalik. (p 15)

MKS § 40 lõike 1 kohaselt saab juhatuse liige vastutada intressivõla eest, mis tekkis ajal, mil ta rikkus tahtlikult põhivõla tasumise kohustust. Seaduslikult esindajalt saab nõuda üksnes maksuvõlga, sh intressivõlga, mida on maksuhaldur MKS § 96 lõike 5 teises lauses sätestatud viisil vähemalt kolm kuud püüdnud äriühingult edutult sisse nõuda (vt RKHKo nr 3-19-104/22, p-d 18 ja 19). (p 16)

Kuigi kolleegium on selgitanud, et maksuhaldurit ei pea eelistama teistele võlausaldajatele, ei ole ka teistel võlausaldajatel eelisseisundit maksuhalduri ees, vaid kohustusi tuleb täita proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades (vt RKHKo nr 3-19-1161/40, p 16.5). (p 9)

MKS § 8 lõikest 1 tulenev juhatuse liikme kohustus korraldada maksude tasumine kehtib ka varem tekkinud maksuvõlaga äriühingu uue juhatuse liikme suhtes. MKS § 40 lõige 1 ei näe samas ette juhatuse liikme vastutust igasuguse MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral, vaid nõuab põhjuslikku seost kohustuse tahtlikult või raskest hooletusest rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Kolleegium on korduvalt MKS § 40 lõiget 1 tõlgendades märkinud, et kui maksuvõlg on tekkinud enne etteheidetavat käitumist või etteheidetav käitumine pole maksuvõlga põhjustanud, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla kohta teha (RKHKo nr 3-17-1635/19, p 12). Seega ei võimalda MKS § 40 lõige 1 äriühingu varem tekkinud maksuvõlga uuelt juhatuse liikmelt nõuda. Küll aga vastutab uus juhatuse liige MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu tekkinud intressivõla eest. (p 12)

Maksuvõlg on ka tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud tasumata intress (MKS § 32 punkt 4). Seega tuleb teha ka intressivõla kolmandalt isikult sissenõudmiseks vastutusotsus. Teistsugusele järeldusele ei vii ka MKS § 115 lõige 3, mille järgi esitab maksuhaldur maksukohustuslasele intressinõude, kui viimane ei ole vastavalt seaduses sätestatule intressi tasunud. Äriühingu maksuvõla puhul on maksukohustuslane MKS § 115 lõike 3 tähenduses äriühing, mitte selle seaduslik esindaja. Kuigi MKS § 6 lõike 1 punkt 3 defineerib maksukohustuslasena ka muu isiku, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest, tuleb sellise isiku vastutuse ulatus (teisisõnu staatus maksukohustuslasena) MKS § 96 nõuetele vastava vastutusotsusega kindlaks teha. (p 14)

Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)

Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)

Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)

See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)

See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)

Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)

Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)

Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)

KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)

Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)

KarS § 389¹ lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)

Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)

Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)

KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)

Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)

Sõltumata sellest, kas maksuotsus on läbinud kohtuliku kontrolli või mitte, on vastutusotsuse menetluse näol tegemist täiesti iseseisva menetlusega. Vastutusotsuse menetluses on maksuhalduri uurimiskohustus sarnane maksumenetluse uurimiskohustusega. Maksuhaldur saab viidata ühe tõendina maksuotsusele ja seal tuvastatud asjaoludele, kuid peab maksukohustuslase seletustest ja vastuväidetest tulenevalt analüüsima neis esitatud asjaolusid ning vajadusel koguma uusi tõendeid. (p 14).

Uurimiskohustuse rikkumisena võib käsitada olukorda, kui maksukohustuslane on vastutusotsuse projektile vastuväiteid esitades viidanud võimalikele tunnistajatele, kes võiksid tema väiteid kinnitada, ning maksuhaldur on need asjaolud kontrollimata jätnud. Samas ei pruugi selline uurimiskohustuse rikkumine viia vastutusotsuse tühistamisele, kui see menetlusviga pole viinud ebaõige maksunõude esitamisele. (p 16)

Maksuhalduri uurimiskohustusele vastab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus. See kohustus hõlmab lisaks dokumentide esitamisele ka kohustust teatada maksuhaldurile kõigi tunnistajate nimed, kes kaebaja väiteid võiksid kinnitada. (p 15)

Kaasaaitamiskohustuse rikkumine ei saa reeglina viia selleni, et maksukohustuslasel keelatakse uute tõendite esitamine kohtumenetluses. See oleks vastuolus menetlusosaliste võrdsuse põhimõttega (HKMS § 2 lg 6) ning HKMS § 62 sellist alust tõendite esitamise õigeaegsuse ja lubatavuse hindamisel ette ei näe. Tõendid tuleb esitada kohtu poolt eelmenetluses määratud tähtaja jooksul või erandjuhul pärast eelmenetluse lõppu. Viitega MKS § 102 lg 1 p-le 2 saab piirata tõendite esitamist maksuotsuste vaidlustamise korral üksnes erandjuhul ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-47-07 p-des 12 ja 13 ning otsuse nr 3-3-1-56-16 p-des 21 ja 22 toodud seisukohti arvestades (p 17).

Kui maksuhaldur ei ole maksukohustuslaselt konkreetsete tõendite esitamist nõudnud ning maksukohustuslane ei ole neid tõendeid varjanud, ei saa maksukohustuslasele ette heita, kui ta mõistab alles pärast maksuotsuse tegemist, et on vaja koguda või esitada mõnd tõendit, seadmaks kahtluse alla maksuotsuses kasutatud tõendite usaldusväärsust või vaidlustamaks nende põhjal tehtud järeldusi. Niisugusel juhul kohalduvad asjas tavapärased halduskohtumenetluse tõendamisreeglid. (p 20)

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et kaebaja võib vastutusotsuse vaidlustamisel esitada ka neid vastuväiteid, mida äriühing kui põhivõlgnik ei esitanud, ning et isikul peab vastutusotsuse adressaadina olema tegelik võimalus vastutusotsuse menetluses tuvastatud asjaolusid vaidlustada (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3; RKHKo asjas nr 3-3-1-56-16, p 23). (p 21)

Kohtul tuleb vastutusotsuse vaidlustamise korral kõik tõendid ja asjaolud täies mahus üle kontrollida, sest tegemist pole jätkumenetlusega. Varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega ning sellel kohtuotsusel ei ole kohtu jaoks suuremat jõudu kui teistel tõenditel. (p 24)

Tunnistajate ülekuulamise taotluse puhul on kohtule oluline, et menetlusosaline põhjendaks, millist faktiväidet ta soovib taotletud tõendiga tõendada. HKMS § 62 lg 3 p-s 3 ei ole peetud silmas, et menetlusosaline peaks põhjendama, miks ta eelnevas haldusmenetluses antud tõendi kogumist ei taotlenud. (p 19)

Kui halduskohus põhjendas ühe tunnistaja välja kutsumata jätmist sellega, et tunnistaja on juba maksuotsuse vaidlustamisel üle kuulatud ning korduv ülekuulamine pole vajalik, siis oleks ta pidanud lisama teises haldusasjas ülekuulatud tunnistaja ütluste protokolli käesoleva haldusasja toimikusse. Kohus saab tugineda üksnes neile tõenditele, mis on haldusasja juurde võetud. (p 22)

Ei ole mõeldav tõlgendus, et kaebaja soovis juhatuse liikmena jätkata, kuid ei kiitnud seda samas ainuosanikuna nõuetekohaselt heaks. (p 11)

Õigesti deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksude puhul ei saa eristada tahtlust maksustamisperioodide kaupa, sest tulenevalt MKS § 105 lõikest 6 on kohustuste täitmise järjekord imperatiivselt sätestatud. Küll aga tuleb kontrollida, kas vastutusotsusega etteheidetav teadlik õigusvastane käitumine (tegevus või tegevusetus) tõi kaasa (põhjuslik seos) vastutusotsuse adressaadi eesmärgina tasumiskohustuse rikkumise. Kui nõutavate maksude tasumine polnud objektiivselt võimalik muul põhjusel, puudub kohustuse rikkumise ja vastutusotsusega nõutava maksuvõla tekkimise vahel põhjuslik seos. (p 14)

Kaebaja oli maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisega üles näidanud soovi takistada äriühingusse laekuva raha arvel maksuvõla sundtäitmist, ning kui ta ei astunud edaspidi ühtegi vastupidist sammu, oli ka tema edasine tegevusetus kantud eesmärgist võimaldada äriühingu tegevjuhil hoiduda maksuvõla sundtäitmisest. Kui 29. augustil 2014 laekunud, kuid välja võetud 31 000 euro arvel oleks täidetud äriühingu varasemat maksukohustust, oleks 30. detsembril 2014 laekunud 24 927 euro ja 47 sendi arvel olnud võimalik vähemalt osaliselt kaebajalt nõutavat maksukohustust täita. Järelikult on olemas põhjuslik seos kaebaja tahtliku tegevuse ja vähemalt osa temalt vastutusotsusega nõutava maksuvõla vahel. (p 19)

Võttes arvesse, et äriühingul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate ees (sh kohustus maksta töötasu), ei pruukinud äriühingul olla kohustust tasuda kogu äriühingule laekuv raha maksuvõla katteks (vt RKHKo nr 3-19-1161/40, p 16.5 ja RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 17). Kui äriühing pole võlgade tasumisel põhjendamatult eelistanud teisi võlausaldajaid maksuhaldurile, ei ole kaebaja tahtlikult maksude tasumisest kõrvale hoidnud. Seejuures tuleb arvestada, et vastutusotsuse lisaks olevast saldopäringust nähtub, et vastutusotsuse tegemise ajal oli äriühingul tasumata 26 589 eurot ja 6 senti põhivõlga varasematest maksustamisperioodidest kui august 2014. Seega vastutab kaebaja augusti 2014 ja hilisemate maksude eest ulatuses, milles tahtlikult maksude tasumiseks kasutamata jäänud raha ületab varasemate maksuvõlgade jääki. (p-d 20 ja 21)

Sundtäitmise aegumistähtaja katkemise ja uue aegumistähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramise puhul tuleb lähtuda katkemise aluse tekkimise ajal kehtinud MKS redaktsioonist (vt RKEKm nr 2-17-12525/53, p-d 15.1 ja 15.2). (p 12)

Eelnõu 377 SE seletuskirjast nähtub selgelt, et seadusandja lisas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumist katkestava asjaolu seadusesse eesmärgiga vältida olukorda, kus esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal sundtäitmine aeguks. Seetõttu tuleneb seaduse ja eelnõu seletuskirja tekstist nende koosmõjus, et esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemisena ei tule praegusel juhul käsitada esialgse õiguskaitse määruse jõustumist, vaid esialgse õiguskaitse kehtivuse lõppemist. Seda ei muuda ka asjaolu, et menetlusosalistel on võimalik taotleda kohtult esialgse õiguskaitse lõpetamist või muutmist. (p-d 16 ja 18)

Aegumistähtaja katkemine on TsÜS-s ja MKS-s sätestatud mõnevõrra erinevalt. MKS seob sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemahakkamise aegumise katkemise aluse äralangemisega, mitte ainult aluse esinemisega. MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul uue aegumistähtaja kulgemahakkamine võib toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul. (p 14)

MKS-s toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt. Erinevalt täitemenetluse alustamisest ei ole kohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine aegumise katkemise aluseks TsÜS-s. Selle erinevuse tõttu ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisel sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemise alguse tuvastamisel tõlgendada MKS automaatselt sarnaselt TsÜS üldregulatsiooniga. Mis puudutab esialgse õiguskaitse kohaldamist, siis on MKS sundtäitmise aegumise katkemist käsitlevate sätete tõlgendamisel põhjendatud lähtuda eelkõige seaduse enda tekstist ning seadusandja eesmärgist sätte kehtestamisel. Arvesse tuleb võtta ka erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele. (p 15)

Kui maksuotsuses on selgelt välja toodud, et isikute maksumenetluses antud seletustes esinesid olulised vastuolud või on isikud andnud maksuhalduri hinnangul valeütlusi, ei ole õige jätta kaebaja taotlus nende samade isikute kohtus tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata põhjendusega, et kaebaja ei ole taotlust piisavalt põhjendanud, sh ei ole selgitanud, milles maksumenetluses antud seletustes esinevad vastuolud seisnevad. (p 16)

Kaebajale ei saa ette heita tema poolt taotletud tunnistajate kontaktandmete esitamata jätmist, kui võib eeldada, et tal neid ei ole. Kohtukutse on menetlusdokument, mille kättetoimetamine on eelkõige kohtu ülesanne. Kohus peab ka omal algatusel tunnistajate kontaktandmeid püüdma välja selgitada. (p 18)

Halduskohus saab HKMS § 62 lg 2 alusel keelduda tunnistajate ülekuulamisest põhjendusega, et vaidluse all olevate asjaolude kohta on toimikus juba piisavalt materjale, üksnes juhul, kui vastava asjaolu esinemine on juba piisavalt tõendatud. (p 19)

Kui rahaline nõue, mille tasumist vaidlustatud haldusaktiga nõutakse, on tekkinud kohtumääruse alusel, millel puudus kohtuniku allkiri, ei ole täidetud üks kahest HKMS § 121 lg 2 p 2¹ alusel kaebuse tagastamise eeldustest, mille kohaselt peab asjaoludest tulenevalt olema kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. (p 13)

vt. RKHKo nr 3-3-1-20-16, p 16.2. (p 15)

Üldjuhul ei tohiks ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). (p 17)

MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele. Eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (RKHKo nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 14). (p 19)

Täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks ÄS § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus. (p 20)

MKS § 96 lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb MKS § 8 juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona KarS § 385 järgi. (p 21)

Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 15). MKS § 14 lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. (p 22)

VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb MKS § 96 lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. (p 25)

Maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. MKS § 114 lg-st 2 tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel. (p 26)

Vastutusotsuse tegemist ei takista asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. (p 22)

SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele. (p 23)

Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub MKS § 114¹ („Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha MKS § 114 lg 1 alusel. Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha MKS § 96 tingimustele vastavat vastutusotsus. (p 27)

SanS § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. (p 28)

Äriühingu juhatuse liige ei vastuta solidaarselt maksukohustuslasega isiklikult oma varaga mitte igasuguse äriühingu maksuvõla eest (nt ebaõnnestunud äriplaan), vaid ta teeb seda üksnes teatud eelduste täidetuse korral. Teisisõnu, ainult siis, kui ta rikkus MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest ning selle tulemusel (põhjuslik seos) on tekkinud maksuvõlg (vt pikemalt vastutusotsuse tegemise täiendavate õiguslike eelduste kohta nt RKÜKm üldkogu nr 3-3-1-15-12, p 50 alap-d e-i). (p 12)

Kehtiv õigus ei sätesta maksuhalduri kohustust vältida pankrotimenetluse raugemist ega selle kohustuse tekkimise tingimusi. Kohus peab vaid kontrollima, ega MTA ei ole toiminud ilmselgelt meelevaldselt, tehes valiku, kas riik peaks maksunõude maksma panema maksumaksja (nt äriühingu) pankrotimenetluses, sh vajaduse korral pankrotimenetlust finantseerides, või tuleks teha vastutusotsus maksumaksja seaduslikule esindajale. (p 14.3)

MKS § 96 lg 5 teise lause järgi võib vastutusotsuse teha alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud maksuvõla sissenõudmist ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. MKS § 96 lg 5 teises lauses sätestatud erand, kui MTA ei pea püüdma kolm kuud sissenõudmistoiminguid teha, laieneb lisaks pankroti väljakuulutamisele ka pankrotimenetluse raugemisele. (p-d 14.1-14.2)

Juhatuse liige peab pidevalt jälgima äriühingu majanduslikku olukorda ning on MKS § 8 lg 1 järgi kohustatud korraldama äriühingu majandustegevuse viisil, mis peab silmas äriühingul lasuvat avalik-õiguslikku kohustust deklareerida ja tasuda täielikult ja tähtaegselt maksukohustus (vt ka RKHKo nr 3-17-1635/19, p 14). Juhatuse liige ei või astuda aktiivselt ja teadlikult samme äriühingu vara vähendamiseks olukorras, kus selle tulemusel jääb esindatava maksukohustus täitmata. MKS § 8 lg-st 1 tulenevate kohustuste täitmiseks ei või juhatuse liige osanike otsuse alusel dividende välja maksta, kui äriühingul on ajatamata maksuvõlg ning olemasolevast varast ei jätku selle tasumiseks. Seda eriti olukorras, kus dividendimakse suurendab tasumata maksuvõlga veelgi (TuMS § 50). (p 16.3)

Osanike otsus dividende maksta ei vabasta ühegi õigusnormi kohaselt äriühingut maksukohustusest ega äriühingu juhatuse liiget maksude tasumise korraldamise kohustusest. Juhatuse liige on kohustatud hindama kõrgemalseisva äriühinguorgani otsuse ja selle täitmise seaduslikkust, sest tegu ei ole haldusaktiga, mis on täitmiseks kohustuslik sõltumata seaduslikkusest (v.a ilmselgelt tühine haldusakt; vrd ka RKTKo-d nr 3-2-1-46-12, p 13; 3-2-1-40-13, p 28). (p 16.5)

MKS § 51³ lg 3 näeb ette, et välisriigi pädeva asutuse esitatud ettevaatusabinõusid käsitleva taotluse alusel on MTA-l õigus sooritada täitetoiminguid MKS §-s 136¹ sätestatud korras. MTA taotlus täitetoiminguteks loa saamiseks oligi ajendatud Soome maksuhalduri taotlusest. Soome maksuhalduri poolt taotluse tagasivõtmine tingib ka MTA taotluse tagasivõtmise. Seega tõlgendab kolleegium MTA avalduses väljendatud seisukohta, et taotluse rahuldamiseks pole enam vajadust ega õiguslikku alust, taotlusest loobumisena, sest ilma rahvusvahelist ametiabi taotleva riigi taotluseta ei saa ka MKS § 51³ lg 3 ja MKS § 136¹ nimetatud menetlust eksisteerida. (p 12)

Juhatuse liikme vastutust võib kohaldada ainult siis, kui maksuvõlg on tekkinud seetõttu, et juhatuse liige on oma kohustust tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud (RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 27). (p 12)

vt. RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 16. (p 12)

Äriühingust raha välja võtnud juhatuse liige ei saa tugineda sellele, et lootis raha välja võttes, et äriühingu rahaline olukord paraneb ja tema teost hoolimata õnnestub maksud tasuda. Juhatuse liige peab MKS § 8 lg-st 1 tuleneva kohustuse tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks arvestama võimalusega, et raha väljavõtmisega väheneb äriühingu võime täita maksukohustusi ning see võib põhjustada maksuvõla tekke. (p 14)

Kui juhatuse liige võtab enda juhitava äriühingu kontolt raha välja eesmärgita kasutada seda äriühingu ettevõtluses, mõjutab see otseselt äriühingu võimet oma maksuseadustest tulenevaid kohustusi täita. Selline tegevus saab olla ainult tahtlik. (p 15)

MKS § 40 lg-st 1 tuleneb, et vastutusotsuse võib teha vaid siis, kui juhatuse liikme käitumises on tuvastatud MKS § 8 lg-s 1 nimetatud rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmise) vahel. Kui maksuvõlg on tekkinud enne etteheidetavat käitumist või etteheidetav käitumine pole maksuvõlga põhjustanud, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla kohta teha. (p 12)

vt. RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 16. (p 12)