Vangistusseadus (lühend - VangS)

Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas isik saatmisel tegelikult käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetmete kohaldamise vajadust tuleb hinnata saatmise jooksul ka siis, kui asjaolud saatmise kestel oluliselt muutuvad. (p 23)

VangS § 70 lg 2 piirang tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. (p 26)

Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)

Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.

Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)

Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)

Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHKo nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. (p 23)

Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. (p 25)

VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. (p 26)

VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. (p 17)

Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 4¹ lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd RKHKo nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 4¹ lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla erandlik ja lühiajaline. (p 17)

Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt. (p 28)

Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. (p 17)

Eesti keele õppimist vanglas reguleerib VangS § 34 lg 4. Seadus ei kohusta eesti keele õppimise motiive põhistama. (p 10)

Vangistusseadus ei sätesta eesti keele õppimisele täiendavaid nõudeid, sh ei pea keeleõpe olema ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ega johtuma tema arenguvajadustest. Samuti ei seo seadus eesti keele õpet VangS § 34 lg-s 1 loetletud hariduse omandamise võimaldamise konkreetsete eesmärkidega ega kinnipeetava resotsialiseerumise eesmärkidega laiemalt. (p 11)

VangS § 34 lg-st 4 tulenevad kinnipeetava subjektiivne õigus eesti keelt õppida ja vangla kohustus keeleõppes osalemise võimalus tagada. Vanglal puudub üldjuhul selles küsimuses kaalutlusõigus, s.o vangla ei saa valida, kas eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale keeleõpet lubada või mitte. (p 12)

Eesti keel on asjaajamise keel. Isiku õigused võivad jääda kaitseta olukorras, kus vangla küll nõuab eestikeelseid pöördumisi, kuid seejuures keeldub keeleõpet tagamast. (p 13)

Eesti keele õppes osalemise piiramine võib olla asjakohane eriliste asjaolude ilmnemisel (nt süstemaatiline kinnipeetavast tingitud keeleõppe katkemine, ebamõistlikult lühike ajavahemik keeleõppe tagamisest keeldumise ja kinnipeetava uue samasisulise taotluse vahel, kinnipeetavast lähtuv oht kogumis muude teguritega). (p-d 14-16)

Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)

Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)

Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)

Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)

Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)

Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)

Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)

Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)

Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)

Kuivõrd VangS § 31¹ kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 31¹ esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 31¹ esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)

Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 31¹ redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 31¹ redaktsioon. (p 44)

PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)

PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)

Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)

Välistades VangS § 31¹ (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)

Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)

Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)

PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)

Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)

PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)

Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 31¹ (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 31¹ (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 31¹ teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)

Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)

Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)

Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 31¹ (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 31¹ põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)

Üldkogu tunnistab VangS § 31¹ esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 31¹ 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)

Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt RKHKo nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited ning RKHKo nr 3-18-1895/67, p 17). (p 13)

Õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine, samuti selle täitmine võib osutuda tervislikel põhjustel õigusvastaseks ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist võidakse kohaldada ka muul alusel kui isiku toime pandud korrarikkumise tõttu (VangS § 69 lg 1) (vt ka RKHKo nr 3-19-1837, p 14). (p 25)

Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele PS § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 4¹ tähenduses. Üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele. See peab olema põhjendatud ning erakordne abinõu, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (vt RKHKo nr 3-18-1895/67, p 23). (p 18.1)

Kartserikaristus ei tohi rikkuda kinnipeetavate õigust tervise kaitsele ega kätkeda väärkohtlemise riski. Eelkirjeldatud kohustusest tulenedes võib kolleegiumi hinnangul vajalikuks osutuda, et vangla konsulteerib meditsiiniosakonnaga ja teeb kindlaks, kas olemasolevat juba kogutud informatsiooni arvestades (nt varasem haiguslugu, isiku vaimne tervis jms, vrd ka VangS § 5³ lg 1 p 6, § 37 lg 3) võiks kinnipeetaval olla vastunäidustusi kartserisse paigutamisele. (p 23)

Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oma õiguste kaitsmisel on eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11; RKHKo nr 3-19-882/22, p 23.1). (p 17)

HKMS § 62 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19). (p 13)

Vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (HKMS § 64 lg 3 teine lause). Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt HKMS § 64 lg-test 1 ja 2 lubatav. (p 15)

VangS § 64 lg-s 4¹ sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel tuleb VangS § 1¹ lg 1 kohaselt lähtuda HMS-ist. HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel TsMS-i sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda TsÜS-ile, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (RKTKo nr 3-2-1-116-07, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-44-12, p 22). (p 17)

HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult huvitatud kinnipeetava karistamisest. (p 19)

Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi. (p 11)

Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel. (p 26)

VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole 27. juuni 2016. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada. (p-d 31 ja 32)

Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe ja jalaraudade eemaldamise võimalus. (p 35)

Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIKo Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. (p 36)

Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema PS §‑dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna‑ ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega. PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid PS § 26 teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna‑ ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks. (p-d 16 ja 17)

Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus turvakaalutlusi siiski üles. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud. (p 27)

EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. (p 37)

Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. (p 17)

Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. (p 19)

Kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. (p 19)

Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. (p 22)

Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. (p 22)

Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIKo nr 40653/98, p 83, EIKo nr 31535/09, p 78, EIKo nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (EIKo nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid. (p 23)

Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. (p 23)

Vt RKHKm nr 3-15-2943/85, p 19. (p 24)

Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (RKHKo nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist. (p 25)

EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (EIKo nr 59450/00, p 139). EIÕK art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (EIKo nr 22409/18, p 65). Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. (p 26)

Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt RKHKo nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. (p 26)

Jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. (p 30)

CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine. Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. (p 33)

VangS § 1¹ lõige 5 näeb kinnipeetavale vangla haldusaktide ja toimingute vaidlustamisel ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, kusjuures VangS § 1¹ lõike 4¹ järgi vaatab vaide läbi Justiitsministeerium või vanglateenistus sõltuvalt sellest, kas vaidlustatud haldusakti annab või toimingu teeb vangla direktor või muu vanglas töötav isik. Neid tuleb mõista vaidealluvust ja kohustuslikku kohtueelset menetlust reguleerivate sätetena vangistuse, aresti või eelvangistuse täideviimisel isikul vanglaga tekkiva avalik-õigusliku suhte raames. Tegemist on erisätetega üldist vaidealluvust sätestava HMS § 73 lõike 1 suhtes ja eriseadusega ette nähtud kohustusliku vaidemenetlusega HKMS § 47 lõike 1 tähenduses. (p 9)

AvTS § 46 lõige 1 koosmõjus AvTS § 44 punktiga 1 ja § 45 lõike 1 punktiga 1 sätestab teabenõuete täitmist puudutavates küsimustes samuti erandliku vaidealluvuse, nähes ette vaide esitamise AKI-le. Tegemist on vaidealluvusega, mille seadusandja on kindlaks määranud kõigi teabenõuete täitmist puudutavate vaidluste korral lähtuvalt sellest, et AKI-l on pädevus teha järelevalvet AvTS-i täitmise üle. See järelevalvepädevus hõlmab ka AvTS-i kohaldamist vanglas. Seega tuleb pidada AvTS § 46 lõiget 1 erinormiks VangS § 1¹ lõike 5 suhtes, mitte vastupidi. (p 10)

HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel saab kaebuse tagastada siis, kui korraga on täidetud kaks tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebust ei saa tagastada põhjusel, et kohtu hinnangul ei pruugi vastustaja kohtu ettekirjutust asja uueks otsustamiseks täita heas usus või kaebajale meelepärasel viisil. (p 12)

Kui kohtumenetluse käigus selgub, et teabenõude täitmist miski ei takista (nt tegemist pole juurdepääsupiiranguga teabega), saab kohus kohustada vastustajat kaebaja taotletud andmeid väljastama (HKMS § 41 lõige 3). (p 13)

Vt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 10. (p 14)

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)

Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)

NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)

Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)

RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)

vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)

Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)

VSKE § 31 lg 2¹ p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)

vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)

Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)

Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)

Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)

Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)

Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)

Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)

Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)

VangS § 68 lg-s 1 ei täpsustata, millisel viisil kinnipeetavat läbi otsida tohib. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Lisaks on võimalik vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsem on rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine. Läbiotsimise tõhustamiseks või selle alternatiivina võib kasutada tehnilisi vahendeid, nagu metallidetektorit või kehaskännerit, ja teenistuskoera. (p 15)

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, eeldab kehaõõnsuste kontrolli lubamine sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. Kehaõõnsuste kontrolli lubatavust ei saa tuletada üldisest VangS § 68 lg 1 viitest kinnipeetava läbiotsimisele keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil. Kehaõõnsuste kontrolli lubav norm peab sellise meetme üheselt ette nägema, reguleerides mh piisava täpsusega selle materiaalõiguslikke eelduseid ja vajaduse korral sunni kohaldamise võimalikkust ja piire. Seega ei võimalda kehtiv VangS § 68 lg 1 kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. (p 20)

Nii Nelson Mandela reeglid (vt reeglid 50‑52) kui ka EIK praktika (nt EIKo asjas nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22. oktoober 2003, p 41) rõhutavad seda, et riigisiseses õiguses tuleb kehtestada kehaõõnsuste läbiotsimiseks seaduslik alus ja sellised regulatsioonid peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning võtma arvesse rahvusvahelisi standardeid. Euroopa nõukogu ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta soovitab kehtestada riigis üksikasjalikud protseduurid, mida personal peab läbiotsimisel järgima, ning määrata kindlaks, mis laadi läbiotsimised konkreetses olukorras vajalikud on (p-d 54.1, 54.2). Seejuures on EIK pidanud juba alasti läbiotsimisel kummardamise nõudmise eeldusena oluliseks, et sellisel viisil läbiotsimine on eriliste asjaolude valguses absoluutselt vajalik ning et on olemas tugev ja spetsiifiline alus arvata, et kinnipeetav peidab selles kehaosas keelatud eset või ainet (EIKo asjas nr 70204/01, Frerot vs. Prantsusmaa, 12. juuni 2007, p 41). Viidatud Nelson Mandela reeglid julgustavad liikmesriike asendama alasti keha ja kehaõõnsuste läbiotsimised alternatiivsete vähem riivavate läbiotsimise viisidega. (p 24)

VangS § 68 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, et mõiste „kinnipeetava läbiotsimine“ sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem. (p 25)

Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb arvestada mõistetud karistuse võimalike eripäradega – eeskätt sellega, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (p 9)

Ka eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (vt ka RKKKm 1-14-5339/95, p 12). Et eluaegne vangistus ei ole ajaliselt määratletud, ei kajastu süüdimõistmise aluseks olnud tegudes sisaldunud ebaõigus karistuse pikkuses nii, nagu see on tähtajalise vangistuse puhul. Seetõttu on eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (RKKKm 1-09-14104/142, p 22). (p 11)

KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)

KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)

KarS § 327 on blanketne kuriteokoosseis, mille tunnus sisekorra vastased toimingud tuleb sisustada käitumisreegliga, mida vaadeldaval juhul rikutakse. Seejuures ei piisa viitest VangS § 67 p-le 1, kuivõrd nimetatud norm on blanketne säte, mille sisustamiseks tuleb viidata vangla sisekorraeeskirja või ametniku korralduse aluseks olevale normile. (p-d 12 ja 16)

Massiline korratus kinnipidamiskohas eeldab vältimatult toimepanijate paljusust. Selles osalevad isikud ei pea tegutsema ühiselt ja kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 (s.o kaastäideviimise) mõttes, kuid osalejate (üksikud) teopanused peavad olema ajalis-ruumiliselt seotud määral, mis võimaldab neid käsitada osana laiaulatuslikumast korravastasest tegevusest. Kui mitme inimese tegevust saab lugeda massiliseks, tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Hinnangu andmise aluseks on muu hulgas oht KarS §-ga 327 kaitstavatele õigushüvedele. Massiline korratus kinnipidamiskohas on suunatud eelkõige riigivõimu vastu, ohustades kinnipidamiskoha julgeolekut ja vangistuse täideviimist. (p 13)

Massiline korratus kinnipidamiskohas ei eelda, et oht kinnipidamiskoha julgeolekule või kellegi elule, tervisele või varale peaks tingimata olema vahetu või konkreetne. Kehtiva korra eiramise piisavalt suur ulatus ja KarS §-ga 327 kaitstavate õigushüvede oluline riive, mis õigustab karistusõiguslikku sekkumist, väljendubki paljude kinnipeetavate ühises allumatuses. Samuti kahjustab sisekorra rikkumises osalevate kinnipeetavate arvukus piisaval määral vabaduskaotusliku karistuse täideviimist. Massilist korratust eristab distsiplinaarsüüteona käsitatavast vangla sisekorra rikkumisest osalejate paljusus ja sellest tulenev üldine korrarikkumine ehk vastuhakk riigivõimule. (p 14)

Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav. Isikul pole õigustatud ootust menetlusvormile, milles tema süüküsimust arutatakse, ega sellele, et määratud kaitsja asub riigi õigusabi osutamisega samas vallas või linnas. KrMS § 180 lg 1 kohtleb kõiki kuriteo toimepannud isikuid võrdselt, sidudes menetluskulude hüvitamise kohustuse süüditunnistamisega. (p 25)

Isegi kui süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on sisuliselt läbi vaadatud, pole kaebemenetluses sellise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine õigustatud pelgalt põhjusel, et tsiviilhagi esitaja ei vasta kannatanu tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 27.1-27.3). (p 27)

Küsimus, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt RKHK lahendid 3-16-1903, p 34; 3-3-1-43-11, p 18; 3-3-1-70-14, p 24 ja seal viidatud praktika). Määratav hüvitis ei tohi olla EIK analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal (vt ka EIKo 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31). Arvesse tuleb võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset. (p-d 10, 12)

EIK on pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (EIKo 41743/17, Shmelev jt vs. Venemaa, 92; vt ka RKHKo 3-18-360/41, p 16). Väiksemad hüvitisesummad ei pruugi rikkumist heastada. (p 11)

Kaebuse osalise rahuldamise korral saab menetluskulude jagamisel (HKMS § 108 lg 2) arvesse võtta seda, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustasid õiguslikud küsimused, mille alusel kolleegium kaebuse osaliselt rahuldab (vrd RKHKo 3-18-529/137, p 38.4 ja 3-3-1-46-12, p 38). (p 13)

Asjas on küsimuse all, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi (kummilindi) võimaldamata jätmise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses. (p 11)

Keskse tähtsusega on selles pädevusvaidluses küsimus sellest, kas asjas on tehtud ja vaidlustatud vangla arsti meditsiiniline otsus kummilindi kui füsioteraapilise abivahendi vajaduse kohta või on asjas tehtud ja vaidlustatud vangla haldusotsus keelduda isiklike asjade laost hagejale kummilindi väljastamisest.

Tervishoiuteenuse osutamiseks on ka meditsiinilise abivahendi kasutamise, väljastamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 8; erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 10)

Kui kinnipeetav soovib kohustada vanglat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on kummilindi väljastamise vajaduse üle otsustamine, tekib vangla ja kinnipeetava vahel tervishoiuteenuse osutamise õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted ning vaidluse peab lahendama maakohus.

Kui vangla teeb ja kinnipeetav vaidlustab meditsiinilise otsuse, põhineb pooltevaheline õigussuhe tervishoiuteenuse osutamisel (VÕS § 758 jj) ning vaidluse peab lahendama maakohus (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 12). (p 10.1) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud arsti otsusega, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast (vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 11)

Arsti otsustuse kummilindi kasutamise vajalikkuse kohta olemasolul väljastatakse meditsiiniline abivahend vangla laost vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ning selle üle tekkivad vaidlused tuleb VangS § 11 lg 5 järgi lahendada vaide- ja halduskohtumenetluses. (p 11.3)

HKMS § 240 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte või õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas haldusasjas. Seega tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve otsusega normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt ka RKÜKo 3-3-2-1-07, p 19; 3-4-1-25-11, p 55 ja 3-4-1-1-14, p 130) ning teisiti otsustamine eeldab Riigikohtu sõnaselget otsustust. (p 11)