Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Jättes puudulikult põhistatud maakohtu otsuse peale esitatud õiguslikult lubatava apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, kohaldab ringkonnakohus vääralt KrMS § 326 lg-t 3. Tegemist on KrMS § 339 lg 2 mõttes olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. (p 10)

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 6¹ alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274² lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)

Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)

Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)

Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 126¹ lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)

Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)

Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)

Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)

Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)

Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)

Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS²⁰⁰⁷ § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)

Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)

Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)

Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)

Enne 01.09.2017 kehtinud RHS²⁰⁰⁷ § 111⁷ lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)

Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)

Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)

Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)

NB! Seisukoha muutus!

KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)

Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6¹ mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)

KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)

Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)

Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldnorm, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lg 1 teine lause). (p 18)

Täitmiskohtunikul on võimalik otsustada riigist väljasaadetava süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamise ja riigist väljasaatmise üle KrMS § 424¹ lg 1 ning KrMS § 416 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi siis, kui vangla tema vabastamist taotleb. Vanglal tuleb vastav taotlus kohtule esitada, kui kinnipeetav, kelle suhtes on tehtud väljasaatmise otsus, selleks soovi avaldab. (p-d 9 ja 12)

KrMS § 426 lg 3 lubab kohtul KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes tema väljasaatmise või väljaandmise korral loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest. Loobuda saab ka väljasaadetava või -antava isiku suhtes elektroonilise valve kui ühe käitumiskontrolli raames määratava kohustuse kohaldamisest. (p-d 15 ja 16)

Kui kohus otsustab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamisest loobuda, ei ole nõutav, et süüdimõistetul oleks Eestis elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadmete paigaldamise tingimustele. (p 16)

Vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei ole tõendite kogumise ja esitamise kord reguleeritud sarnase põhjalikkusega nagu süüküsimuse lahendamisel ning kohtule on jäetud menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Määruskaebuses ei nähta ette KrMS § 321 lg-ga 6 sarnast piirangut ehk ringkonnakohus võib isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel vastu võtta ka edasikaebemenetluses esitatud tõendeid. (p 18)

KrMS § 141⁴ lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 141⁴ lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)

Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)

Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetlusvälist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kirjeldatud isikul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-134-04, p 8; RKKKm nr 3-1-1-42-05, p 10; RKKKm nr, 3-1-1-40-05, p 5.) Mõistetavalt ei pruugi end kannatanuks pidav isik nõustuda ka Riigiprokuratuuri põhistatud määrusega, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks. Ka sellises olukorras on talle tagatud kaebeõigus tulenevalt PS §-st 15 ja KrMS §-st 208 (RKKKm nr, 3-1-1-56-05, p 7). (p 14)

Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud. Kui kuriteoteates toodud asjaolude õigsust eeldades on ilmne, et väidetava kuriteoga ei saanud kaebaja subjektiivseid õigusi kahjustada, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata. (p 15)

Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kehtiv in dubio pro duriore-põhimõte ei luba esitada süüdistuskohustusmenetluses kannatanu staatuse tõendamisele üleliia rangeid nõudeid. (p 15)

Kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud (RKKKm nr 1-20-8130/9, p 13). Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (RKKKm nr 1-20-79/9, p 27). (p 19)

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigushüve kahjustamist ei tule mõista kitsalt koosseisulise tagajärje põhjustamisena. Seda tuleb sisustada laiemalt nii, et see hõlmab ka õigushüve ohustamist. (p 18)

Kohus ei ole õigusemõistmise funktsiooni täites käsitatav haldusorganina. Seetõttu ei täida kohtule õigusemõistmise käigus teadvalt valeandmete esitamine KarS § 280 koosseisu. (p 20)

Kuigi KarS §-dega 344 ja 345 kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja selle kaudu ka dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus kui kollektiivne õigushüve, võib see teatud juhtudel kaitsta samal ajal ka individuaalseid õigushüvesid. (p 22)

Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. KrMS § 269 kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 11). (p 15)

Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-13, p 9.1). (p 16)

Kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust, tuleb muu hulgas silmas pidada ka süüdistatava käitumist kohtueelse menetluse ajal (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 14). (p 21)

KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17.1). (p 24)

20. märtsil 2024 vastu võetud seadusega otsustas Riigikogu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutava õigusabilepingu denonsseerida. Kuigi formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö edaspidi võimalik ka muude õigusaktide kohaselt, tuleb õigusabitaotluse esitamise üle otsustamisel arvesse võtta tegelikku olukorda, mille kohaselt ei pruugi Venemaa õigusabitaotlust suure tõenäosusega täita. (p 23)

KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise korral ei ole tarvilik edasiselt vaagida, kas KrMS § des 69 ning 468 sätestatud süüdistatava kaugülekuulamise tingimused on täidetud. (p 24)

KrMS § 10 lg 3 on sama paragrahvi 1. lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKKo nr 1-18-437/725, p 30). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKKo nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole (vrd ka RKKKo nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt KrMS § 10 lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust. (p-d 18 ja 19)

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles süüdistatav jäeti apellatsioonimenetluses ristküsitlemata. Kassaatori argumendid EIÕK artikli 6 lg-s 1 ja KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguste rikkumisest on alusetud. Süüdistatav kuulati üle maakohtu 9. novembri 2022. a istungil. Tema ristküsitlemisel osales ka kaitsja, kes kasutas esmasküsitlemise õigust. Asjaolu, et kassaatori hinnangul tegi kohus süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused, ei anna alust nõuda süüdistatava uut ülekuulamist. (p 19)

Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele ei tohi aga kohtuotsust rajada. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo nr 1-20-3306/139, p-d 15 ja 18.) (p 38)

Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud (garant) (nt RKKKo nr 1-20-3847/398, p 41). Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (RKKKo nr 1-15-2666/492, p 13). A. M-ile esitatud süüdistus ei sisalda tema garandikohustust, selle õiguslikku alust ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. (Vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 66; RKKKo nr 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30) (p 23)

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sama sätte lg 2 järgi on otsene valdaja isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Teine isik on aga kaudne valdaja. Kohtupraktikas on leitud, et erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma valdaja mõiste karistusõiguses AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, kui viimasel puudub faktiline võim asja üle ja soov seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt RKKKo nr 3-1-1-40-12, p 9). Eelnevast võib järeldada, et üldjuhul ei ole üürileandja valdajaks KarS § 201 tähenduses. (p 27)

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut arvestades saab hoiukohustusest rääkida juhul, kui pooled on vahetanud tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Hoiusuhte tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja vastutuse asja valvamise või säilimise eest. Keskendudes hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel üksnes huvile asja hoidmise vastu, ei ole see piisav tõendamaks tahet sõlmida kõrvuti üürilepinguga ka hoiuleping. (RKTKo nr 3-2-1-43-16, p 15) (p 29)

Riigikohtu 5. detsembri 2014. a otsuses nr 3-1-1-52-14 selgitati, et ebaseaduslikkus omastamiskoosseisu mõttes puudub, kui käsutamistegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Sealjuures loeti omaniku nõusolekuks see, kui käsutustehingu tegi juhatuse liige, kes oli samal ajal ka osaühingu ainuosanik. Väär on aga eeltoodu alusel samastada äriühingu ja (ainu)osaniku vara. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidiline isik ega juriidilise isiku vara kuuluda teistele isikutele. Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud tehingut, millega moodulmaja oleks läinud väidetava kannatanu omandisse. Üksnes asjaolust, et isik oli nii laenuandja kui ka laenu saajast äriühingu ainuosanik, ei saa tema omandiõigust ega äriühingu vara koosseisu muutust järeldada. (p 42)

KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kelle vastu oli menetletav kuritegu suunatud. KarS § 201 esimese teoalternatiivi järgi kaitstavaks õigushüveks on omandi hulka kuuluv vallasasi. (p 43)

Kohtupraktikas räägitakse tegevusest siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. (p 22)

Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)

Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)

Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)

KrMS § 286¹ lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 15¹). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)

KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)

KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)

Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 22¹ nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)

Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)

Takistamaks seda, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kustutatakse registrist ja lõpeb enne, kui jõuab lõpule tema suhtes toimetatav kriminaalmenetlus, ei ole tarvis teha KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel kohtumäärust ühinemise, jagunemise ja likvideerimise keelamise kohta. (p 19)

KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel äriühingu ühinemise ja jagunemise keelamine võib mõnikord olla vajalik tema maksevõime säilitamiseks. Nii on see ennekõike juhul, kui äriühingu vara arest või tema kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek ei ole mõne KrMS 141⁴ lg-s 1 nimetatud rahalise kohustuse täielikuks tagamiseks piisav ning lisaks on alust arvata, et äriühingul võib olla või tekkida vara, mida ei ole õnnestunud kriminaalmenetluses arestida või kohtuliku hüpoteegiga koormata. (p 24)

Arvestades KrMS § 141⁴ lg 3 esimest lauset, on kahtlustatava või süüdistatava varalise seisundi tagamiseks üldjuhul põhjendatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel keelata vaid ühinemise ja jagunemise äriregistrisse kandmine, mitte aga ühinemis- või jagunemislepingu sõlmimine, ühinemis- või jagunemisotsuse tegemine või muude ühinemise või jagunemisega seotud toimingute tegemine. (p 25)

ÄRS § 60 lg 2 p 2 kohaselt ei saa äriregistri pidaja juriidilisest isikust menetlusosalist – sh kahtlustatavat ega süüdistatavat – kriminaalmenetluse kestel registrist kustutada. Üldjuhul ei ole see võimalik isegi mitte kriminaalasja menetleja loal. Erandina võib TsÜS § 45 lg 1¹ teise lause kohaselt enne käimasoleva kriminaalmenetluse lõppu kriminaalasja menetleja loal registrist kustutada sellise juriidilisest isikust menetlusosalise, kes loetakse lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu. Menetleja loa puududes jääb viimati nimetatud juriidiline isik registrisse ja kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada. (p-d 20–21)

Kohustus kontrollida, kas juriidilise isiku registrist kustutamine pole ÄRS § 60 lg 2 p 2 või TsÜS § 45 lg 1¹ kohaselt takistatud, lasub äriregistri pidajal ehk Tartu Maakohtu registriosakonnal. Vältimaks ohtu, et registripidaja ei saa enne juriidilise isiku registrist kustutamist tema suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest teada, võib kriminaalasja menetleja ise registripidajat menetluse toimumise faktist informeerida. (p 22)

Jagunemisleping ei sisalda vara käsutamist ja jaguneva ühingu vara läheb omandavale ühingule üle jagunemise äriregistrisse kandmisega. (p 25)

VTMS § 2 annab võimaluse juhinduda KrMS § 326 lg-st 3 ka väärteomenetluses. (p 10)

Väärteomenetluses saab menetlusalusele isikule riigi õigusabi anda ka siis, kui ei esine VTMS § 19 lg-s 3 märgitud aluseid. Sellisel juhul tuleb analüüsida isiku majanduslikku seisukorda ning tuvastada, ega ei esine riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid (VTMS § 22 lg-d 1 ja 2; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 ja § 7). VTMS § 19 lg 3 sätestab, millal on väärteoasja kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Kui menetlusalune isik neile tingimustele ei vasta, tuleb lähtuda riigi õigusabi seaduses sätestatust, mis annab kohtule kaalutlusõiguse kaitsja määramisel. (p-d 17 ja 19)

RÕS § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohtumenetluses igas kohtuastmes ja kriminaalasja kohtueelses menetluses ning väärteoasja kohtuvälises menetluses kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Nõue esitada taotlus hiljemalt menetluse lõpus tähendab kriminaalmenetluses seda, et kaitsja taotlus peab olema jõudnud kohtuni üldjuhul enne nõupidamistuppa siirdumist, kirjaliku menetluse korral aga hiljemalt tähtajaks, mille jooksul võivad kohtumenetluse pooled kohtule esitada seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi (RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25). (p 7)

Kui ringkonnakohus jätab riigi õigusabi osutaja apellatsiooni või määruskaebuse ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata, saab ta määrata kaebuse eest RÕS § 23 lg 1 alusel riigi õigusabi tasu üksnes juhul, kui advokaat on esitanud asjakohase taotluse apellatsiooni- või määruskaebetähtaja jooksul. Hiljem esitatud taotlus tuleb jätta RÕS § 22 lg 5 alusel läbi vaatamata (RKEKm nr 2-21-1582/97). (p 10)

Kui riigi õigusabi osutav advokaat pole küll apellatsiooni- või määruskaebetähtaja jooksul enda kaebuse eest tasu taotlenud, kuid ringkonnakohus vaatab kaebuse sisuliselt läbi. Siis avaneb advokaadil uuesti võimalus kaebuse eest tasu küsida. Selleks tuleb tal esitada taotlus ringkonnakohtule kas kohtuistungil või KrMS § 331 lg 1¹ p 2 kohaselt määratud tähtaja jooksul. (RKKKm nr 3-1-1-20-07, p 5.) (p 11)

Kassatsiooni-, teistmis- või määruskaebemenetlus võib Riigikohtus RÕS § 22 lg 3 tähenduses lõppeda ka määrusega, millega keeldutakse kaebuse menetlusse võtmisest (KrMS § 349 lg 1, § 370 lg 1 ning § 390 lg 5). Seepärast tuleb esitada RÕS § 22 lg 1 järgne taotlus kaebuse eest tasu saamiseks Riigikohtule enne kaebetähtaja lõppu. Hilisem taotlus – isegi juhul, kui on esitatud enne Riigikohtu määrust kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta – jääb RÕS § 22 lg 5 alusel läbi vaatamata. Kui Riigikohus võtab kaebuse menetlusse, on advokaadil siiski võimalus taotleda kaebuse eest riigi õigusabi tasu KrMS § 352 lg 2 p 2 järgi määratud tähtaja jooksul või suulise menetluse korral Riigikohtu istungil (RKKKm nr 3-1-1-20-07, p 5). (p 12)

Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)

Kuigi prokuratuuril on KrMS § 126¹⁶ lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)

Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)

Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)

KrMS § 385 p-s 16 sätestatud edasikaebepiirang puudutab vaid niisuguseid kohtulikus eelmenetluses tehtud otsustusi, millega kontrollitakse kohtualluvuse õigsust, süüdistusakti nõuetele vastavust ja menetlust välistavate asjaolude puudumist. Muude kohtu alla andmise määrusega lahendatud küsimuste puhul peab igal üksikjuhul eraldi kontrollima, kas tegemist on määruskaebemenetluses vaidlustatava otsustusega või mitte. (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 32) (p 9)

Kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused KrMS § 431 lg 1 tähenduses ei hõlma kohtuotsuses tehtud vigu KrMS § 306 lg 5 mõttes. Kohtuotsuse resolutiivosas katseaja alguskuupäeva märkimisel tehtud trükiviga ei ole käsitatav KrMS § 431 lg-s 1 nimetatud kahtluse või ebaselgusena. (p 7)

Viga, mille KrMS § 306 lg 5 võimaldab kohtul otsuses parandada, peab vastama ühtaegu kahele tingimusele: esiteks peab olema tegemist kirja- või arvutusvea või ilmse ebatäpsusega ja teiseks ei tohi vea parandamine mõjutada kohtuotsuse sisu. Kohtuotsuse sisu mõjutamise keeld tähendab ennekõike seda, et vea parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi õiguslikke tagajärgi. (p 8)

Kohus ei saa muuta kohtuotsuses trükivea tõttu ebaõigesti märgitud katseaja alguskuupäeva aasta võrra hilisemaks. (p-d 6 ja 8)

Kohtulahendina KarS § 78 p 1 mõttes on käsitatav kohtuotsus, millega süüdistatav vabastatakse konkreetses kriminaalasjas karistuse kandmisest KarS § 73 või 74 alusel esimest korda. See, kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu määratud karistusest vabastamise tingimusi või katseaja kestust, ei anna talle KarS § 78 p 1 järgi alust muuta katseaja algust. (p 11)

Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)

KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)

KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)

Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 141⁴). (p-d 16–17)

KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 141⁴ lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)

Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)

KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)

Deklareerimata jäetud sularaha ei saa KarS § 391 lg 4 ja § 83 lg 2 alusel salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele KarS § 391 lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt KarS § 394 lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha. KarS § 391 lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. (p-d 10–13)

Kohus ei ole varalise nõude tagamise taotlust lahendades seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 141⁴ lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 141⁴ lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. (p 14)

KrMS § 141⁴ lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida mh rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seejuures tuleb silmas pidada KrMS § 141⁴ lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu, mille kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega tuleb isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. (p 15)

Arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud KarS § 83² lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 17)

Vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKKm nr 3-1-1-46-16, p 9) Mõneti analoogilise olukorraga on tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist KarS § 391 lg 5 alusel. See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et KarS § 83² kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 40). (p 18)

Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83² mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83² lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83² lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKKo nr 1-18-437/725, p-d 60–61). (p 16)

Kui Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm nr 3-1-1-97-13, p 26). (p 20)