KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-14-13 PDF Riigikohus 27.03.2013

Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)


Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

3-2-1-135-12 PDF Riigikohus 20.03.2013

Riigikohus käsitles 6. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 tehtud määruses üksnes selles asjas määratud PRIA toetusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 oli mh tegemist ühtse pindalatoetusega ja keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Nimetatud toetuste iseloomu arvestades (eelkõige toetuste tagantjärele maksmine eelneval perioodil tehtud põllumajanduslike kulutuste katmiseks ning sellega toetuste eesmärgi saavutamine) leidis Riigikohus, et selliste nõuete loovutamise keeldu õigusaktid ei sisalda. Järelikult ei ole keelatud ka nende toetusnõuete arestimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 112 lg 1 järgi, kui PRIA on otsustanud toetused välja maksta (vt määruse p-d 16−20). Ülalnimetatus seisukoht kehtib ka asjas, mil tegemist on ühtse pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse väljamaksmisele suunatud nõude käsutamise keelamisega hagi tagamise menetluses. Sama kehtib see ka põllumajanduskultuuride täiendava otsetoetuse kohta. (p 11)


Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)


Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Hagi tagamise menetluses on küll üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14).

Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)

TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Sel juhul on mõistlik vaidluse lõpuni tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole.

Selline käsutuskeeld ei too kaasa samu tagajärgi mis hagi tagamiseks nõude arestimine. Nõude arestimine oleks sellekohase taotluse alusel võimalik TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka arestipandiõigus, mis annab hagejale (sissenõudjale) tulevases täitemenetluses eelisõiguse oma nõude rahuldamiseks. Nõude arestimisele kohaldatakse mh TsMS § 389 lg-d 1 ja 4. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea nõude arestimisel kohaldama TsMS § 389 lg-t 6, mille kohaselt korraldab hagi tagamise menetluses vara arestimist kohtutäitur. Nõude arestimismäärus on seega hageja soovil kohtul võimalik saata vahetult selle täitmiseks kohustatud isikule. (p 13)

Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p 14) Kuna hagi tagamise eesmärk on tagada tulevase kohtuotsuse täitmist, siis tuleb hagi tagamisel lähtuda sellest summast, mida hageja kostjalt nõuab. Seda summat tuleb lugeda hagi hinnaks TsMS § 378 lg 4 teise lause tähenduses (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 11). (p 17) Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). (p 18)

3-2-1-73-12 PDF Riigikohus 08.06.2012

TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).


Rahasumma määramisel TsMS § 385 järgi tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-11, p 9).


Keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam. Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu 15. aprilli 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Kohtul on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ka siis, kui hageja on palunud kinnistusraamatusse kanda keelumärge ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist (vt Riigikohtu 3. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12). TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

3-2-1-7-12 PDF Riigikohus 31.05.2012

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.


Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

3-2-1-113-10 PDF Riigikohus 08.12.2010
TMS

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.


TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

3-2-1-74-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine vaidluse ajaks, kus lahendatakse sisuliselt, kas kostjatel on hageja suhtes õigus garantiinõue maksma panna, st lepingujärgset tasu garantiijärgses ulatuses saada, on põhimõtteliselt võimalik. See võib olla ka mõistlik, kui garantiil on käimasoleva vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise abinõuga. Selle rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st sisuliselt temalt raha välja mõista), kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Sellisel viisil hagi tagamist ei välista põhimõtteliselt ka see, kui kolmanda isiku elu- või asukoht on välisriigis, kolmanda isiku ja kostja vaheline õigussuhe ei allu Eesti õigusele või kui sellest tulenevad vaidlused tuleb lahendada välisriigi kohtus või vahekohtus. Küll ei saa Eesti kohus tagada hagi tagamise määruse tunnustamist ja täitmist välisriigis. Rahalise nõude puhul kolmandal isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine selle nõude täitmist ei lihtsusta. Sisuliselt tekitab sellise hagi tagamise abinõu kohaldamine olukorra, kus kostjal on vähem vara kui hagi tagamise abinõu rakendamata, st kohtuotsuse, millega kostjalt raha välja mõistetakse, täitmine muutub pigem raskemaks kui lihtsamaks. Rahalise nõudega hagi tagamise alused sätestava TsMS § 377 lg 1 järgi on aga hagi tagamise eesmärgiks kohtuotsuse, millega hagi rahuldatakse, täitmise lihtsustamine. Rahalise nõudega hagi tagamisest erinev on tuvastusnõudega hagi tagamine. Tuvastushagi tagamise alusena ei ole TsMS § 377 lg 1 üldjuhul kohaldatav, kuna kohtuotsus, millega tuvastushagi rahuldatakse, ei ole üldjuhul sundtäidetav. Tuvastushagi tagamisel tuleb lähtuda TsMS § 377 lg-st 2.

3-2-1-46-10 PDF Riigikohus 01.06.2010
KRS

Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, peab maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, peab määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus.


Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.


Kui hagiesemeks on kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22).


KRS § 55 lg 1 ei nõua kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12).

AÕS § 54 lg 2 on erisätteks AÕS § 356 lg 1 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).

KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).

Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).

Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7. Ka keelumärke järgi õigustatud isik võib olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga. Nii tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning muid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks.


Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.


Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).

Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7.


Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause). KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).


Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.

3-1-1-3-10 PDF Riigikohus 14.04.2010

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.


Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.


Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).


Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.


Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).


Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

3-2-1-17-10 PDF Riigikohus 15.03.2010

TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et poolte vahel on kehtiv kindlustusleping ja toimunud on kindlustusjuhtum. Samuti ei saa eeldada, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu eesmärki arvestades on alati ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist. Seda hagi tagamise abinõu saab kohaldada eelkõige juhul, kui pooled ei vaidle selle üle, et kindlustusandjal on tekkinud kohustus maksta kindlustushüvitist, kuid pooled vaidlevad selle suuruse üle. TsMS § 378 lg 1 p 8 mõtteks ei ole maksta hagejale hagi tagamise korras välja enamik nõutud kindlustushüvitisest, vaid üksnes ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis, s.o minimaalne summa, mille kohus hagi rahuldamise korral suure tõenäosusega kostjalt hageja kasuks välja mõistaks. TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel võib osutuda vajalikuks kuulata enne hagi tagamise abinõu kohaldamist ära ka kostja.

3-2-1-10-10 PDF Riigikohus 03.03.2010

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

AÕS § 3631 ega TsMS § 388 ei võimalda seada kohtulikku ühishüpoteeki.


Nii majandusaasta aruande esitamata jätmine kui ka majandusaasta aruande hilinenult esitamine võivad olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg 1 esimese lause järgi, sest need asjaolud võivad anda alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Kõigi asjaoludega, muu hulgas hageja nõude suuruse ja kostja majandusliku seisundiga arvestades hindab kohus hagi tagamisel, kas tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.


Hagi tagamine on kostja jaoks põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

Konto arestimisel peab kohus põhjendama, miks kinnistusraamatusse kantavatest keelumärgetest või kohtulikust hüpoteegist ei piisa hageja nõude tagamiseks.

3-2-1-109-09 PDF Riigikohus 04.11.2009

TsMS-s ei ole sätestatud võimalust esitada määruskaebust hagi tagamise määruse peale teise isiku õiguse või huvi kaitseks. Kui isikud, kes ei ole asjas menetlusosalisteks, leiavad, et nende vara on arestitud, on neil õigus oma rikutud õiguste kaitseks esitada hagi selle vara arestist vabastamiseks.

3-2-1-94-09 PDF Riigikohus 15.10.2009

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Hagita perekonnaasja lahendamisel peab kohus ka ise olema aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.


Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Siiski ei saa PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.

Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.


Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes. Ekslik on pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Tulenevalt TsMS § 384 lg-st 1 on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.

3-2-1-26-09 PDF Riigikohus 21.04.2009

Ainuüksi asjaolu, et isikule kuulub kinnisvara, ei saa põhjendada rahalise nõude tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmisest keeldumist, kuna kinnisvara puudumisel ei saagi kohtulikku hüpoteeki seada.

Kuivõrd hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata isikut rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks enne TsMS § 378 lg 1 p 1 ja asjaõigusseaduse § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json