Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui maakohus on otsuses selgelt märkinud: „Kohus annab loa kaebuse esitamiseks", siis sellega on maakohus andnud edasikaebamiseks loa TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Kuigi maakohus ei ole otsesõnu eelnimetatud sätetele viidanud, on maakohus siiski oma otsustuse edasikaebamise kohta sõnaselgelt väljendanud ning sellega on antud pooltele luba esitada apellatsioonkaebus.

Ringkonnakohus ei tohi keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.

Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 7. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15).

Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 7. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15). KOS § 11 alusel vaidlust lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav.

Lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.

Töölepingu sõlmimiseks korraldatavate konkursside korra osas kohalduvad VÕS §-s 1009 sätestatud konkursi tingimused. Sõltuvalt sellest, kas konkursi sisuks on pakkumine asuda konkursi korraldajaga lepingueelsetesse läbirääkimistesse või lepingupakkumus, on konkursi lõppemise tagajärjeks kas lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe või kohaldub enampakkumise teel sõlmitava lepingu regulatsioon ja võitja väljavalimine tähendab nõustumust.

Töölepingu sõlmimiseks korraldatavate konkursside korra osas kohalduvad VÕS §-s 1009 sätestatud konkursi tingimused. Sõltuvalt sellest, kas konkursi sisuks on pakkumine asuda konkursi korraldajaga lepingueelsetesse läbirääkimistesse või lepingupakkumus, on konkursi lõppemise tagajärjeks kas lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe või kohaldub enampakkumise teel sõlmitava lepingu regulatsioon ja võitja väljavalimine tähendab nõustumust. Töölepingu võib sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudseks tahteavalduseks sõlmida tööleping tööandja pakutud tingimustel võib olla töötaja tööle asumine. Kaudse tahteavaldusega sõlmitud töölepingu korral on töötajal õigus nõuda lepingu kirjalikku vormistamist.

Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiväidetega.

Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Liisinguandja peab hinna alandamisest liisinguvõtjat teavitama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16).

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 tingimustel keelduda ka otstarbekuse põhimõttel, kui maakohus ei ole kaebuse menetlemisest keeldumist välistanud (st on andnud loa edasikaebamiseks) ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust, st see on ilmselgelt põhjendamatu (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p-d 38 ja 39). Vaatamata sellele, et põhjendusi kaebuse menetlemisest keeldumise kohta määruses pikemalt esitada ei tule, tuleb kaebust enne seda sisuliselt kontrollida. Kaebuse menetlemisest ei või keelduda ka siis, kui see võib olla põhjendatud üksnes väikeses osas (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18). Ringkonnakohtu keeldumine apellatsioonkaebuse menetlemisest on vaidlustatav Riigikohtus. Riigikohus kontrollib määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse väidete alusel, kas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumine oli põhjendatud, st kas maakohus on andnud edasikaebamiseks loa või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või ilmselgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindab, kas see võis tõenäoliselt oluliselt mõjutada asja lahendust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p-d 16 ja 17).

TsMS § 637 lg-le 21 järgi lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus tähistas asja lahendades menetluse eraldi lihtmenetlusena või mitte. TsMS § 637 lg-t 21 tuleb kaebaja menetluspõhiõiguste parema tagamise eesmärgil mõista kitsendavalt, st mitte lugeda seal sätestatut ringkonnakohtu kohustusena keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, vaid võimalusena jätta sellises asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema veendunud, et apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus ei saaks tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust. Ringkonnakohus ei saa TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist jätta seda TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Seda eelkõige põhjusel, et tegemist ei ole keeluga apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata, vaid menetlusökonoomiast tingitud võimalusega piirduda kaebuse menetlusse võtmise staadiumiga. Oluliselt erinev on olukord n-ö absoluutsete menetlusse võtmisest keeldumise alustega, nagu kaebuse esitamisega pärast kaebetähtaja möödumist (TsMS § 637 lg 1 p 2), mille ilmnemisel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kui nn lihtmenetluse asi on juba menetlusse võetud, tuleb see ka sisuliselt lahendada.

Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.