ERAÕIGUSAsjaõigus

Teksti suurus:

Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-17384/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.05.2020

Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)


VÕS § 654 lg 2 järgi on pandiõiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et töövõtulepingu esemeks on ehitis või selle osa, mis asub tellija kinnisasjal, st pandiõiguse tekkimine on välistatud juhul kui ehitatakse võõral kinnisasjal.

VÕS § 654 lg 2 mõttes on tellija kinnisasjal asuva ehitise mõistega hõlmatud ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis juhul, kui hoonestusõigus ei kuulu kinnisasja omanikule. VÕS § 654 lg 2 kohaldub praegusel juhul selle tõttu, et kinnisasjal ehitustööde tellijaks oli kinnisasja omanik. Asjaolu, et kinnisasi koormati pärast töövõtulepingu sõlmimist hoonestusõigusega ning töövõtuleping tuli kasuks ka hoonestusõiguse omanikule, ei välista VÕS § 654 lg 2 kohaldamist. (p 11)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


VÕS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi on nõudega seotud tagatised tagatisteks, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud, ning nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


AÕS § 631 lg 2 sätestab erisättena hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse eelmärke seadmise võimaluse. AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaldamiseks ei pea eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendama eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Hagi tagamise korras eelmärke seadmine AÕS § 63^1 lg 2 teise lause järgi ei tähenda õigussuhte esialgset reguleerimist TsMS § 377 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole selle sätte kohaldamisel vaja tuvastada, kas esinevad TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud eeldused. (p 13)

2-19-9046/10 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.03.2020

MS § 158 lg-st 3 koosmõjust KrtS § 44 lg-ga 2 tuleneb, et kõik kinnistusregistriosa III ja IV jakku kantud õigused (sh isiklik kasutusõigus) jäävad korteriühistu pandiõigusest järjekohas tahapoole ning korteriühistul on võimalik pöörata sissenõue korteriomandile nii, et kõik järjekohta omavad eeltoodud õigused lõpevad ja need tuleb kinnistusraamatust kustutada (Vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210/26, p 14).

TMS § 158 lg 4 kohaselt jäävad enampakkumisel püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Selliseks enampakkumisel püsima jäävaks õiguseks on nt kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel seatud servituut AÕS § 158 lg 1 ja § 158^1 lg 1) (vt Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-12, p-d 10-11). TMS § 158 lg-t 4 tuleb kohaldada ka servituudile, millega lepitakse kokku avalikule teele juurdepääsu tingimused (AÕS § 156). Korteriomandile seatud õigused võivad jääda püsima ka TMS § 159 järgi, mille kohaselt võib lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada kinnisasja omandajaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel. Samuti on korteriomandile seatud õiguse omajal võimalus oma õiguse kustutamise vältimiseks enne enampakkumist korteriühistu nõue ise rahuldada. (p 14)

Korteriühistul on ka juhul, kui hüpoteek on seatud korteriomandile enne 1. jaanuari 2018, võimalik KrtS §-s 72 sätestatud tingimustel pöörata sissenõue korteriomandile nii, et varasem hüpoteek kustutatakse. Teiste korteriomandit koormavate õiguste puhul saab KrtS § 44 lg 2 järgset korteriühistu pandiõigust kohaldada vaid juhul, kui need õigused on kinnistusraamatusse kantud pärast 1. jaanuari 2018 (st KrtS-i ei saa teistele korteriomandit koormavatele õigustele kohaldada tagasiulatuvalt). (p 15)

Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)


Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)


Korteriühistu pandiõigus võib kinnistusraamatusse kantavate õiguste omajatele kaasa tuua riske, millest teavitamisel on oluline roll tehinguid tõestavatel notaritel. Notari selgituskohustus on juhtida korteriomanditega tehtavate tehingute tõestamisel tehingupoolte tähelepanu korteriühistu pandiõiguse sätetele ja selgitada, millised õiguslikud tagajärjed võivad sellest tuleneda korteriomandile seatava õiguse omanikule, kui korteriomanikul tekib majandamiskulude võlgnevus ja tema vastu algatatakse korteriühistu nõude maksmapanekuks täitemenetlus. (p 18)

2-17-12857/119 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.03.2020

Avaldus määrata kindlaks juurdepääs ja selle tingimused, on põhjendatud olukorras, kus pooled ei vaidle, et avaldajate kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsuteed ja seda kinnistusraamatusse kantud ning asja materjalidest nähtub, et menetlusosalised ei jõudnud kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise tingimustes, kuigi puudutatud isikud on nõus võimaldama avaldajate kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnisasja juurdepääsu suletava värava kaudu koodi ja puldi abil (vt ka Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23). (p-d 15 ja 16)

Elamumaa sihtotstarbega kinnisasjal ei ole välistatud tasulise parkla pidamine. Juurdepääsu tingimuste määramisel tuleb puudutatud isikute huve kaaludes mh arvestada juurdepääsutee kasutamise intensiivsust. (p 17.2)

Kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23. (p 17.4)

Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna isikule kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga. Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)


Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)

2-18-11036/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.03.2020

Osaühingu üks juhatuse liige ei saa esitada TsÜS §-st 35 ja ÄS § 187 lg-st 1 tulenevale hoolsuskohustuse rikkumisele tuginedes nõudeid sama osaühingu teise juhatuse liikme vastu. Osaühingu juhatuse liige on osaühinguga käsundilaadses õigussuhtes, mille sisu on muu hulgas juhatuse liikme üldine hoolsus- ja lojaalsuskohustus osaühingu vastu. Selle kohustuse rikkumise korral on võimalik juhatuse liikme vastutus osaühingu ees. (p 13)

Kui juhatuse liige rikub osaühingu vara suhtes tegeliku võimu teostamisel oma ametisuhtest tulenevaid kohustusi, on osaühingul võimalik nõuda vara väljaandmist juhatuse liikmelt VÕS-i käsunduslepingut reguleerivate sätete (VÕS §-d 619-634) alusel, samuti kutsuda oma ametikohustusi rikkunud juhatuse liige tagasi (ÄS § 184 lg 1). (p 14)

Osaühingu juhatuse kui juhtorgani liikmed peavad omavahelises suhtes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 39). Kuigi juhatuse liikmed ei ole juriidilise isiku vara suhtes tegeliku võimu teostamisel käsitatavad valdajatena, on nende omavahelises suhtes kohaldatav analoogia alusel kaasvalduse kaitse regulatsioon (AÕS § 50).

Kaasvaldajad võivad kolmandate isikute suhtes realiseerida nii koos kui eraldi kõiki AÕS § des 40–48 sätestatud õigusi (AÕS § 50 lg 1). Kaasvaldajate omavahelises vaidluses valduse teostamise õiguse ulatuse üle ei kohaldata valduse kaitse sätteid (AÕS § 50 lg 2). TsÜS § st 32 ei tulene erisust eelnimetatud põhimõttest. Kui juhatuse liige teostab juriidilise isiku vara suhtes tegelikku võimu ametiülesannete täitmise eesmärgil, on õigustatud vastava vara üleandmist nõudma üksnes juriidiline isik. (p 15)

2-16-14960/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2020

Vt ostueesõiguslase nõuete kohta ostja ja müüja vastu Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27-28.

Selleks, et kinnisasja või kinnisasja kaasomandi mõttelise osa omandiõigus läheks tehingulise omandamise teel ühelt isikult teisele üle, peaksid esinema AÕS § s 641 sätestatud eeldused. Kehtivast müügilepingust tuleneb ostjale (ostueesõigluslasele) õigus nõuda müüjalt asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja nõusolekut selleks, et kanda ostja kinnisasja (või ka kinnisasja kaasomandi mõttelise osa) omanikuna kinnistusraamatusse. Ostja (ostueesõiguslane) ei saa nõuda omandiõiguse saamise eelduseks olevaid tahteavaldusi isikult, kes müüjalt ostueesõigusega koormatud kaasomandi mõttelise osa omandas. Küll aga saab ostja (ostueesõiguslane) nõuda nimetatud isikult kinnistusraamatu omanikukande kustutamise eelduseks olevat tahteavaldust, kui ostueesõigusel on asjaõiguslik toime.

Kui ostueesõiguslane (hageja) ei esita hagi kõikide vajalike tahteavalduste saamiseks, mida ostueesõiguslastel on vaja saada selleks, et vaidlusalust kaasomandiosa omandada, kuid hagiavalduse sisu viitab sellele, et ta siiski soovib hageda kõiki vajalikke tahteavaldusi, tuleks maakohtul enne hagi menetlusse võtmist või hiljemalt asja arutamise käigus hagejale selgitada, et tema taotletava eesmärgi saavutamine eeldab asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse saamist. (p 10-13)

Müügilepingu järgi müüdi koos vaidlusaluse kaasomandiosaga (teemaa kaasomandiosa) ka mõtteline osa elamumaa kinnisasjast. Vaatamata sellele, et hagejad olid mh ka elamumaa kaasomanikud ja oleksid saanud sellest tulenevalt teostada ostueesõigust ka elamumaa suhtes, nad seda siiski ei teinud. Seetõttu sai müüja tugineda VÕS § s 247 sätestatud vastuväitele. Müüjal oli alus nõuda, et ostueesõiguslased (hagejad) ostaksid koos selle esemega (teemaa kaasomandiosa), mille ostueesõigust nad teostasid, ka teise eseme (elamumaa kaasomandiosa), mida sellega koos müüdi. Kuna hagejad soovisid sellest hoolimata osta üksnes teemaa kaasomandiosa ilma elamumaa kaasomandiosata, oli müüja keeldumine VÕS § st 247 tulenevalt õiguspärane ja hagejad ei saa nõuda müüjalt vaidlusaluse teemaa kaasomandiosa omandiõiguse üleandamist. (p 14)


Elamumaa müümisel sellest juurdepääsutee eraldamine vähendab üldjuhul olulisel määral elamumaa või selle kaasomandiosa käibeväärtust. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka väide, et ilma juurdepääsuta elamumaale võib nõuda juurdepääsu AÕS § 156 alusel.

Kui elamumaa kinnisasja kaasomandiosa võõrandatakse, ilma et selle juurde kuuluks õiguslikult tagatud võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele, saab seda käsitleda VÕS § 247 järgi müüja jaoks kahjuliku tagajärjena. (p 14.2)

2-18-8886/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)


Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)

2-18-1611/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2019

Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)


Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)


Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)

Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.

Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)

Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)

Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)


Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.

Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)

TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)

Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)


Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)

2-18-13306/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Käesolevas asjas ei ole kaasomandi lõpetamine kinnisasja avalikule enampakkumisele panemisega õiglane kaasomandi lõpetamise viis, sest lisaks eluasemelaenu tagatiseks seatud hüpoteegile, mil laenulepingu täitmise eest vastutavad mõlemad kaasomanikud, koormab hageja kaasomandiosa täiendav teise järjekoha hüpoteek. Kuna hageja kaasomandiosa on täiendavalt koormatud, ei oleks õiglane jätta sellega arvestamata ning müügist saadud raha hageja ja kostja vahel võrdselt jagada. (p-d 11 ja 15)

Kui üldjuhul ei saa kaasomandit jätta lõpetamata, on see võimalik vaid juhul, kui ükski kaasomandi lõpetamise viis ei oleks õiglane. Üks erandlikest olukordadest, mil kaasomandi lõpetamise nõude võib rahuldamata jätta on see, kui ühe kaasomaniku kaasomandiosa koormab täiendav teise järjekoha hüpoteek. Juhul kui teise järjekoha hüpoteek jääb hageja kaasomandi mõttelist osa koormama, võib hageja taotleda, et kinnistu jäetaks talle kostjale kohase hüvitise maksmise kohustuse vastu. (p 19)

1-18-9683/75 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.11.2019

KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)

Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

2-18-13609/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.11.2019

Eelmärge tagab võlaõiguslikku nõuet kinnistusraamatust nähtuva asjaõigusliku olukorra muutmiseks. See kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse. Kuigi eelmärge ei takista AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt kannete tegemist kinnistusraamatusse, on selle eesmärgiks kaitsta selle isiku huve, kelle kasuks on eelmärge seatud.

Eelmärkega tagatavat nõuet kahjustavad või piiravad on käsutused, mis tagatud õiguse maksmapaneku välistavad või seda kitsendavad, nt kinnisasja või õiguse (veelkordne) võõrandamine, koormamine uute õigustega või asjaomase õiguse sisu muutmine, hilisema eelmärke või mõne muu märke seadmine teise võlausaldaja kasuks, samuti kohtulikud käsutuskeelud ja haldusaktid. (p 11)Asjaolu, kas kinnisasja käsutamine kahjustab või piirab eelmärkega tagatud nõuet, sõltub tagatava nõude sisust. Kinnisasja ostja võlaõiguslik nõudeõigus müüja vastu kinnisasja omandi üleandmiseks (VÕS § 208 lg 1) ei piirdu üksnes omandi abstraktse üleandmisega (asjaõiguslepingu sõlmimine AÕS § 641 ja § 120 kohaselt), vaid nõude täpsem sisu tuleneb võõrandamislepingu poolte vahelisest võlasuhtest. Sellest ei järeldu aga, et võlasuhte sisu koos kõigi tingimustega oleks vaja eelmärke kandes esitada.

Omand on AÕS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi täielik õiguslik võim asja üle, mida võivad kitsendada seadus või teiste isikute õigused. Kinnisasja koormamine piiratud asjaõigustega ei ole omandi sisu muutmine ega täpsustamine. (p 12) Kinnisomandi üleandmise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse kantav eelmärge ei vaja sisulist täpsustamist ning on trafaretses sõnastuses „eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks“ piisav, et fikseerida eelmärke järgi õigustatud isiku kasuks kinnistusraamatu seis eelmärke sissekandmise hetkel. Kinnisomandi üleandmise nõuet tagava eelmärke kandes ei pea seega täpsustama, et omand tuleb üle anda koormatistevabalt, ega viitama lepingutele.

See käsitlus arvestab asjaolu, et eelmärge on hilisematest käsutustest eespool ning vastab ka kinnistusraamatu kannete objektiivse tõlgendamise põhimõttele. (p 13)

Asjaõigusseadusega kooskõlas ega otstarbekohane ei oleks tõlgendus, mille kohaselt tuleks omandi üleandmise eelmärke kandes teha nähtavaks kõik koormatiste liigid, millest kinnistut soovitakse vabana hoida, või asuda eelmärgete tekstis viitama tervikuna või osaliselt müügilepingu sätetele. See moonutaks eelmärke õiguslikku tähendust, koormaks asjatult kinnistusraamatut, kujundaks ebaülevaatliku sisuga eelmärgete praktika ning kahandaks (vastupidi kinnistusraamatusüsteemi peamistele eesmärkidele) õigusselgust ja -kindlust. (p 14)

Viitega saab esmajoones täpsustada piiratud asjaõiguste, kuid ka piiratud asjaõigust koormavate õiguste sisu, kuna nende õiguste võlaõiguslikule sisule on võimalik anda sel viisil asjaõiguslik tähendus. Erandlikult saab omandi ulatust AÕS § 79 lg 2 järgi alusdokumentide kaudu vahendada kinnisasja kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavate kokkulepete avalikustamise näol. (p 12)

Eelmärge puhul säilib kinnisasja omanikul jätkuvalt võimalus kinnisasja käsutada, sh seda nii võõrandada kui ka piiratud asjaõigustega koormata.

Eelmärke tagajärjeks on aga eelmärkega vastuolus oleva käsutuse relatiivne tühisus. Järelikult on eelmärkega tagatud nõudeõigust kitsendav käsutus tühine üksnes eelmärke järgi õigustatud isiku suhtes ja seda niivõrd, kuivõrd õigustatud isik tühisusele tugineb. (p 15)

Olukorras, kus hagejal oli õigus nõuda lepingu eseme üleandmist, ilma et seda koormaksid kolmandate isikute õigused, kahjustasid ja piirasid kostjate kasuks sisse kantud kohtulikud hüpoteegid hageja eelmärkega tagatud omandiõiguse ülekandmise nõuet. Seega oli kohtulike hüpoteekide sissekandmine AÕS § 63 lg-te 3 ja 4 järgi hageja suhtes tühine ning tal on AÕS § 63 lg 5 alusel õigus nõuda kostjatelt nõusolekut nende kasuks kinnistusraamatusse kantud kohtulike hüpoteekide kustutamiseks. (p 16)


Kohtulik hüpoteek kitsendab sarnaselt lepingu alusel seatud hüpoteegiga (AÕS § 325 jj) koormatud kinnisasja omandiõigust eeskätt oma tagatisiseloomu tõttu, s.o isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kinnisasja omanikul tuleb seega arvestada võimalusega, et kinnisasi müüakse hüpoteegiga tagatud kohustuse katteks (AÕS § 352 lg 1). Piirangud koormatud kinnisasja valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel tulenevad mh AÕS §-dest 333-335. (p 16)

2-16-12328/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.09.2019

Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12) Kui seltsingulepingu pool osales elamu ehitamisel, kuid ta ei suuda (ebamõistlike raskuste tõttu) tõendada oma töötundide täpset arvu, on võimalik tema tööpanus otsustada kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, TsMS § 233 lg 2 viitega lg-le 1. (p 14.1)


Ringkonnakohtul tuleb asja lahendamisel järgida TsMS § 654 lg-t 5. (p 14.1)


Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12)

2-16-19005/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019

Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).

Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)

Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)


Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). (p 14)


Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja AÕS § 72 lg 5) (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 137 10, p d 13–14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 149 10, p 13). (p 14)


Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)

Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)

2-16-7090/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.06.2019

Ühe abikaasa ainuomand saab tekkida ainult sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel (vara jagamine toimub kinnistamisega) (vt AÕS § 641), mitte ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsuse alusel (vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2; 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; 18. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10). (p 16)

2-17-4276/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14)

Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15)

Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23)

Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26)

Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29)

Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30)

AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)


Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)

2-16-13034/108 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019

Võlgnikule ei saa ette heita ainuüksi aegunud nõude täitmist. Nõude rahuldamine ei ole võlausaldaja huve kahjustav ainuüksi põhjusel, et see on aegunud. (p 15.1)

Hinnang võlausaldajate huvide kahjustamisele tuleb igal üksikjuhul anda eraldi, arvestades kogumis ka teisi asjaolusid.

Kui avaldaja on teinud tehingu lähikondsega, võib see viidata kogumis teiste asjaoludega võlausaldajate huvide kahjustamisele VÕVS § 17 lg 2 p 7 mõttes.

Lisaks võib võlausaldajate huvide kahjustamisele koostoimes teiste asjaoludega viidata see, kui avaldaja võõrandab pandiesemeks olnud äriühingu osa pandipidajale väljaspool avalikku enampakkumist erinevalt AÕS § 294 lg-st 1 koostoimes § 314 lg-ga 2. Pandieseme müük väljaspool avalikku enampakkumist pärast müügiõiguse tekkimist vastavalt pantija ja pandipidaja kokkuleppele AÕS § 294 lg 4 mõttes on põhjendatud ainult juhul, kui avaldaja varanduslik seisund sellest ei halvene. (p 15.3)

2-17-9749/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, ei saa kohus jätta kaasomandit lõpetamata, vaid peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. (p 11)

Kui hageja kitsendab kaasomandi lõpetamise hagi alternatiivsetest viisidest loobumisega (TsMS § 376 lg 4 p 2) ning kostja ei esita vastuhagi, siis ei ole kohtul vaja hinnata kaasomandi lõpetamise alternatiivseid viise, mida hageja ei taotlenud ning mille kohta ei ole kostja vastuhagi esitanud. (p 12)

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus.

Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu. (p 13)


Kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. (p 11)

2-17-11516/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)


Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.

Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24)

Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29)

Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30)

Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31)

Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)

Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)

Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)


Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)

Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)


Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35)

Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)


Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)

Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)

2-17-16823/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2019

Vaidlus parkla laiendamise ja ka parkla ehitamise üle ei ole korteriomandi valitsemise küsimuseks, mida sätestab korteriomandiseadus (alates 1. jaanuarist 2018 sätestab korteriomandi valitsemise küsimusi korteriomandi- ja korteriühistuseadus). Sellise vaidluse lahendamisel kohalduvad asjaõigusseaduse kaasomandit reguleerivad sätted.

Selle üle, millal on tegemist AÕS § 72 lg 1 ja § 74 lg 1 järgi kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega või kõigi kaasomanike kokkuleppel tehtava otsusega, tuleb otsustada asjaolude alusel. Nii sõltub ka parkla ehitamise või laiendamise üle otsustamisel viidatud sätete kohaldamine sellest, kui suur on tuvastatud asjaoludel parkla kaustusse minev maa-ala, milline on selle maa-ala varasem majanduslik otstarve ja kas seda muudetakse vms. AÕS § 74 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata nii seda, kas asja oluliselt muudetakse, kui ka seda, kas asja majanduslikku otstarvet oluliselt muudetakse. Neid kriteeriume ei saa samastada. Nii võib nt asja otstarbe muutmine küll kaasa tuua ka asja olulise muutmise, kuid mitte alati. (p 11)


Vaidlus parkla laiendamise ja ka parkla ehitamise üle ei ole korteriomandi valitsemise küsimuseks, mida sätestab korteriomandiseadus (alates 1. jaanuarist 2018 sätestab korteriomandi valitsemise küsimusi korteriomandi- ja korteriühistuseadus). Sellise vaidluse lahendamisel kohalduvad asjaõigusseaduse kaasomandit reguleerivad sätted.

2-16-7011/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest määratava tasu kohta Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16; Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39-40. (p 12)

Juurdepääsu talumise kohustust saab võrrelda AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist omandiõiguse kitsenduse tõttu. Lahendades koormatud kinnisasja omaniku avaldust korraga nii juurdepääsu kui ka tehnorajatise talumise tasu määramiseks, tuleb mõlema talumiskohustuse tasud kindlaks määrata eraldi. Isegi kui mõlemad kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla ühe kitsenduse puhul kaetud tasuga, mis määratakse teise kitsenduse talumise kohustuse eest, on omandipõhiõigus riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada. (p 14-15)

Perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. (p 16)

2-17-1413/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 18478/33, p 11. (p 11)


VÕS § 140 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS § 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)


VÕS §-d 139 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS §-d 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)

Kokku: 198| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json