ERAÕIGUSAsjaõigus

Teksti suurus:

Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-12857/119 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.03.2020

Avaldus määrata kindlaks juurdepääs ja selle tingimused, on põhjendatud olukorras, kus pooled ei vaidle, et avaldajate kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsuteed ja seda kinnistusraamatusse kantud ning asja materjalidest nähtub, et menetlusosalised ei jõudnud kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise tingimustes, kuigi puudutatud isikud on nõus võimaldama avaldajate kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnisasja juurdepääsu suletava värava kaudu koodi ja puldi abil (vt ka Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23). (p-d 15 ja 16)

Elamumaa sihtotstarbega kinnisasjal ei ole välistatud tasulise parkla pidamine. Juurdepääsu tingimuste määramisel tuleb puudutatud isikute huve kaaludes mh arvestada juurdepääsutee kasutamise intensiivsust. (p 17.2)

Kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23. (p 17.4)

Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna isikule kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga. Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)


Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)

2-16-7011/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest määratava tasu kohta Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16; Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39-40. (p 12)

Juurdepääsu talumise kohustust saab võrrelda AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist omandiõiguse kitsenduse tõttu. Lahendades koormatud kinnisasja omaniku avaldust korraga nii juurdepääsu kui ka tehnorajatise talumise tasu määramiseks, tuleb mõlema talumiskohustuse tasud kindlaks määrata eraldi. Isegi kui mõlemad kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas, mistõttu võib talumise tasu kulude hüvitamise komponent olla ühe kitsenduse puhul kaetud tasuga, mis määratakse teise kitsenduse talumise kohustuse eest, on omandipõhiõigus riivatud mõlema kitsenduse puhul ning see tuleb igal juhul rahaliselt hüvitada. (p 14-15)

Perioodilise talumiskohustuse tasu indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. (p 16)

2-14-23161/207 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019

Asja uuesti läbivaatavale kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad. (p 16.1)


Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. (p 18)

Tehnorajatisega koormatava kinnisasja omanikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul. (p 19.2)


Kohtulahendi resolutsiooni tuleks tasu juurdepääsu ja tehnorajatise eest märkida eraldi kooskõlas AÕS § 156 lg-ga 1, § 158 lg-ga 3 ja TsMS § 442 lg-ga 5. (p 19.4)

2-16-14722/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.10.2018

AÕS § 156 lg 1 ei anna avaldajale õigust nõuda teisele isikule kuuluvale kinnisasjale juurdepääsu määramist üle omaenda kinnisasja. (p 11)

AÕS § 156 lg 1 ei anna avaldajale õigust nõuda juurdepääsu eest tasu olukorras, kus asjaosalised ei ole juurdepääsus kokku leppinud ning seda ei ole kindlaks määranud ka kohus. Viidatud säte ei kohaldu ning avaldaja õigused on kaitstavad hagimenetluses. Kui kasutatakse võõral kinnisasjal asuvat teed, võib kinnisasja omanikul olla tee kasutaja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi või kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj järgi. Samuti võib kinnisasja omanikul olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamise kohta lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478, p-d 11 ja 14). Ülal kirjeldatud nõuded lahendatakse hagimenetluses. (p 12)


Kui kasutatakse võõral kinnisasjal asuvat teed, võib kinnisasja omanikul olla tee kasutaja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi või kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj järgi. Samuti võib kinnisasja omanikul olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamise kohta lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478, p-d 11 ja 14). ( p 12)


Kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõudeid tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses. See tähendab, et kui kohtusse pöördunud isik eksib menetlusliigi valikul, ei tohi kohus keelduda asja menetlemast. Vajadusel saab kohus TsMS § 3401 lg 1 järgi anda kohtusse pöördunud isikule tähtaja avalduse või nõude täpsustamiseks (vt Riigikohtu 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 12). (p 13)

2-16-3663/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018

Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)


Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)

Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)

Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)


Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)


Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)


Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)

Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)

Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)


Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)

2-14-60492/165 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018

Koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 156 lg 1 järgi määratav juurdepääsutasu peab sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest. Erisus kahe olukorra vahel on vaid selles, et juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a tehtud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 32 jj). (p 16)

3-2-1-31-17 PDF Riigikohus 09.06.2017

Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema Silmas tuleb seejuures pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. (p 15.3.)


Kohus ei saa AÕS § 156 lg 1 alusel määrata juurdepääsu nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele. Analoogiliselt olukorraga, kus teenivale kinnisasjale seatakse reaalservituut valitseva kinnisasja kasuks ja kus tulenevalt AÕS § 172 lg st 2 ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral koormatava kinnisasja omanikku sellisteks tegudeks kohustada. (p 12)

Kui isik taotleb AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja teatud tingimustel, peab kohus hindama, kas juurdepääsu määramine taotletud tingimustel on võimalik. Juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja koormatava kinnisasja omanik avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama juurdepääsu taotlejal endal seda teha. (p 13)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. (p 14)

Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.)

Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)

Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega. Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. (p 19.2.)

Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 19.4.)


Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)

3-2-1-27-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14)


Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14)

Juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kui palju on hooneühistul liikmeid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda näiteks eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Ka maamaksu ja tee korrashoiu kulude proportsionaalsel jaotamisel taotleja ja tee omaniku vahel on oluline arvestada, kui palju isikuid tegelikult saadus loa alusel juurdepääsuteed kasutama hakkavad. (p 15)

Kui koormatav kinnisasi on jagatud korteriomanditeks, ei ole õige määrata juurdepääsutasu kinnisasja omanikele ühiselt. Juurdepääsutee koormab iga korteriomandiga ühendatud kaasomandi osa ja seeläbi iga korteriomandit. Sellest tulenevalt on igal korteriomanikul õigus saada juurdepääsutee talumise eest tasu, mis vastab tema kaasomandi osale. Korteriomanike õigust tasu saamiseks on võimalik tagada kahel viisil. Esiteks võib tasu määrata iga korteriomandi kohta eraldi ning sellisel juhul peab juurdepääsutee taotleja maksma tasu otse korteriomanikele. Teiseks võib tasu määrata korteriühistule või korteriomandite valitsejale, kes on kohustatud tasu korteriomanikele vastavalt nende kaasomandiosa suurusele välja maksma. Analoogselt on korraldatud tehnorajatise talumise eest tasu maksmine AÕS § 158^2 lg 6 järgi. Sellisel juhul tekib juurdepääsutee taotlejal tasu maksmise kohustus korteriühistu või korteriomandite valitseja vastu. (p 16)

3-2-1-169-16 PDF Riigikohus 22.02.2017

AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise või maatüki omandamise nõudmiseks tuleb naaberkinnisasja omanikul esitada iga tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise ehitaja vastu konkreetne nõue hagina. (p 15)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)


AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna on eratee omanikul õigus nõuda vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Seega tuleb üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Tee omamisega kaasnevaks kohustuseks saab pidada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 31) (p 16)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)


AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise või maatüki omandamise nõudmiseks tuleb naaberkinnisasja omanikul esitada iga tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise ehitaja vastu konkreetne nõue hagina. (p 15)

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna on eratee omanikul õigus nõuda vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Seega tuleb üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Tee omamisega kaasnevaks kohustuseks saab pidada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 31) (p 16)

Kui kohus tuvastab heauskse piiriülese ehitamise AÕS § 148 lg 2 alusel, puudub vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, tuleb nõuet hinnata AÕS § 156 alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 15). (p 17)

3-2-1-180-15 PDF Riigikohus 16.06.2016

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)


Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)


AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27)

Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27)

Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31)

Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31)

Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)

Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34)

Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42)

Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45)

AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48)

AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)


NB! Seisukoha muutus!

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27)

Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27)

Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31)

Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31)

Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)

Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34)

Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)

Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38)

Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)

Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40)

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42)

Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45)

AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48)

AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)


Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37)

Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38)

Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39)

Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)


Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)

3-2-1-172-13 PDF Riigikohus 19.02.2014

Kui tekib vajadus nt kiirabi või meditsiiniabi osutamiseks, saab teise isiku kinnisasja kasutamist/ületamist õigustada hädaseisund (vt TsÜS § 141 lg 1). Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hagejate kinnistutele üle kostja kinnisasja päästeseaduse § 23 lg 1 kohaselt (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21). (p 11) AÕS § 156 alusel on isikutel õigus esitada juurdepääsunõue, sõltumata sellest, kas nad olid piiriülesel ehitamisel pahausksed või mitte. (p 15) Olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures võib kohus kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsu tasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Sellise kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat. Kui menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama . (p 16) Erandlikult võib lugeda kinnisasja omaniku keeldumist nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes. Kõne alla võib tulla ka kinnisasja omaniku õigusvastane käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandit rikkuva käitumisena, mille puhul võib hageja nõuda kahju tekitamisest tulenevalt kahju hüvitamist mh sel viisil, et keelata kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel. (p 18)


Ka juhul, kui tegemist on heauskse piiriülese ehitamisega, ei saa nõuda, et naaberkinnisasja omanik taluks tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa tasuta. Ehitamisõiguse tuvastamisega kaasneb lisaks kasutusõigusele ka hüvitise maksmise kohustus (vt AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise suuruse määramise kohta ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 14) Kui tegemist on pahauskse piiriülese ehitamisega, on naaberkinnisasja omanikul õigus nõuda hagejalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist (vt AÕS § 148 lg 3 alusel pahausksuse tuvastamise kohta ka Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 14). Pahauskse piiriülese ehitamise korral tuleks jätta hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldamata. Samas peab maakohus sellisel juhul hindama nende hagejate nõudeid AÕS § 156 alusel kui juurdepääsu nõudeid avalikult kasutatavale teele.

3-2-1-170-12 PDF Riigikohus 16.01.2013

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu tasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks. Juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11), sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule, ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures on kohtul võimalik teha menetlusosalistele juurdepääsu tasu suuruse kohta kokkuleppe saavutamise eesmärgil summa osas konkreetseid ettepanekuid. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avaluse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Sellise kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22). Kui menetlusosalised on juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama. Tasu/hüvitis eratee kasutamise eest pole ainuüksi teeomaniku vaba otsustus. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Tee omamisega kaasneva kohustusena saab käsitada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale.

3-2-1-42-10 PDF Riigikohus 17.05.2010

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale.


Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (TsMS § 405), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11).


Juurdepääsuasjade lahendamisel tuleb TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja TsMS § 6182 lg 1 esimese lause kohaselt asja lahendamisse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud), samuti kinnisasjade asukohajärgne vallavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega.


Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.


AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks.

AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10).

AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.

3-2-1-36-09 PDF Riigikohus 28.04.2009

Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 436 lg-t 3, kui käsitles esiletoodud asjaolusid pooltest erinevalt. Nimetatud sätte järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.


AÕS § 156 lg 2 kohaselt, kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Nii AÕS § 156 lg 1 kui ka sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve, kuid AÕS § 156 lg 2 tähenduses tuleb eeltoodut arvestades juurdepääsu määramisel kaaluda selle omaniku huve, kelle kinnisasja ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega seni kasutati.

3-3-1-73-03 PDF Riigikohus 24.11.2003
HMS

Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.


Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json