Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Olukorras, kus kohtu menetluses on varaline vaidlus, pooled vaidlevad nõude suuruse üle ning kõigi nõude suuruse kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võimaldab TsMS § 233 kohtul otsustada nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 16)

Kehtiv kord sundvalduse seadmise eest tasu saamiseks on ebaselge ega taga piisavalt koormatud kinnisasja omaniku huvide kaitset. Seadus ei täpsusta, mida peab kinnisasja omanik tegema juhul, kui pooled ei jõua tasu suuruses kokkuleppele või tehnovõrgu või -rajatise omanik keeldub muul põhjusel tasu maksmisest. Kuna sundvalduse kehtivus ei sõltu seaduse järgi tasu maksmisest, ei ole kinnisasja omanikule tagatud kohest hüvitist tema omandiõiguse piiramise eest ning ta peab sundvaldusest tulenevaid piiranguid taluma enne, kui vaidlus tasu maksmise üle on lahendatud. Lisaks on problemaatiline see, et praktikas lahendatakse AÕS § 158² järgsed sundvalduse tasu vaidlused maakohtus, samas kui sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda halduskohtusse. Seetõttu peaks seadusandja kaaluma sundvalduse eest tasu saamise korra muutmist. Ei ole mõistlik, et ühel ajal võib toimuda sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamine halduskohtus ja tasunõude menetlus maakohtus. Mõeldav oleks sundvalduse eest tasu määramine reguleerida sarnaselt sundvõõrandamisega, kus kokkuleppe puudumise korral teeb otsuse tasu kohta haldusorgan (KASVS § 27 lg 1) ja vastavat haldusakti saab seejärel vaidlustada halduskohtus. (p 12)

Kui maa esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999 ja tehnovõrk või -rajatis püstitati enne maa esmakinnistamist või enne 1. aprilli 1999 maa omaniku nõusolekul, saab kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause, mitte AÕS § 158² lg 1 esimese lause, ega AÕS § 158 lg 3 alusel. (p24)

Kuigi AÕSRS § 154 lg-d 2-4, mis sätestasid talumistasu suuruse, on tunnistatud kehtetuks, on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumiskohustuse eest kohast hüvitist (3-4-1-25-11). (p 30, 32)

Kinnisasja omanikule tuleb talumistasuna lisaks kulude hüvitamisele (maamaks, kinnisasja hooldamise kulud) maksta üldjuhul ka perioodilist lisahüvitist, arvestades talumiskohustuse intensiivsust, mis tuleneb mh tehnorajatise olemusest ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest, suurusest ja asukohast, samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada, aga ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu. (p 33-36)

Omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal olnud tehnovõrgu või –rajatise talumise lisahüvitis peaks üldjuhul olema väiksem kui AÕS § 158 alusel määratav tasu servituudi eest või tasu AÕS § 158² alusel sundvalduse seadmisel. Lisahüvitis ei pea tagama kinnisasja omanikule negatiivsete varaliste tagajärgede täielikku hüvitamist. Lisahüvitise suuruse arvutamisel saab lähtuda hüvitisest, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmise korral, sh võib lisahüvitis tulenevalt vähesest intensiivsusest olla ka sellest väiksem. (p 38-40)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)

Tehnovõrkude ja -rajatistega koormatud kinnisasjade omanikele ette nähtud talumise kohustuse tasu piiramise legitiimseks eesmärgiks on kõigile isikutele universaalteenuste mõistliku hinna tagamine. (p 38) Igal juhul on tegemist omandiõiguse ebaproportsionaalse piiranguga, kui maa sihtotstarbeline kasutamine on võimatu ning piirangu eest saadav hüvitis on isegi väiksem kui maamaks. (p 43) Piirang on üldjuhul ebaproportsionaalne ka siis, kui talumiskohustuse eest makstav tasu piirdub koormatud kinnisasja osa eest tasuda tuleva maamaksuga ja kui omanik saab kinnisasja osaliselt kasutada vaatamata piirangutele. (p 46) Kehtiv õigus lähtub talumistasu arvestamisel küll kinnisasja väärtusest (maa maksustamishinna kaudu – AÕSRS § 15⁴ lõike 2 esimene lause), koormatud osa suurusest ja maa sihtotstarbest, kuid arvestatud ei ole koormava objekti mõju kinnisasja tavapärasele kasutusele. Piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida, võimalik on ka tehnovõrkude osad ja tehnorajatised liigitada, arvestades nendega tavapäraselt kaasnevaid faktilisi ja õiguslikke piiranguid olenevalt maa sihtotstarbest. (p 47) Erandlikel asjaoludel võib tehnovõrgu või -rajatise mõju olla ulatuslikum kui üldjuhtudel. Ei saa välistada, et sellistel puhkudel peaks kinnisasja omanikul olema õigus nõuda ühtse meetodi alusel arvestatud tasust suuremat tasu. (p 48) Arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada. Kuigi piirangu eest tuleb igal juhul ette näha hüvitis, võib see üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. (p 50)