ERAÕIGUSAsjaõigus

Teksti suurus:

Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-31650/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018

Sundtäitmine ei ole lubatav olukorras, kus hagejatel (pantijatel) on kostja (sissenõudja, hüpoteegipidaja) vastu kahju hüvitamise nõue, mida on võimalik kostja nõudega tasaarvestada. Juhul kui kostja on rikkunud hagejate suhtes tagatislepingu sõlmimisel kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejaid asjaoludest, mis seavad eelduslikult laenusaaja (põhivõlgnik) majandusliku suutlikkuse laenu iga kuu tagasi maksta kahtluse alla (vt VÕS § 14 lg 2), võib hagejatel kui tagatise andjatel tekkida kostja kui hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõue. Ühtlasi on hagejatel õigus oma kahju hüvitamise nõue kostja nõudega tasaarvestada (VÕS § 197). Viidatud õigused on hagejatel kui pantijatel AÕS § 279 lg 7, samuti AÕS § 351 lg 1 alusel (p 10).

Otsustades selle üle, kas hagejate kahju hüvitamise nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks, tuleb hinnata, kas esinevad erandlikud asjaolud (asjaolud, mille kohaselt on hagejate kulutuste kandmine vältimatu), mis annavad alust asuda üldreeglist (kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud) erinevale seisukohale. Kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, on võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Kinnisasja omaniku suhtes oleks ebaõiglane, kui ta hüpoteegipidaja vastu nõude olemasolu korral ei saaks kasutada seda võlgniku vastu esitatud nõude lõpetamiseks ja seega täitemenetluse lõpetamiseks. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud (Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 17) (p 11)

Sundtäitmine on põhimõttelistelt võimalik tunnistada TMS § 221 lg 1 esimese lause alusel lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). VÕS § 110 ei anna aga pantijale alust oma kohustuste täitmisest keelduda, sest viidatud sättes märgitud täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on võlgniku ja võlausaldaja vaheline võlasuhe. (p 13)


Seaduses ei ole kindlaks määratud lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). (p 11)

2-17-9391/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018

TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. (p 16.1)

Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks. (p 16.3)


TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. (p 16.1)

Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks. (p 16.3)


Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt ka Riigikohtu on 27. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). (p 14)

Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi. (p 16.1)


Kui hüpoteegiga koormatud kinnistu ühe ühisomaniku (kolmandast isikust pantija) vastu algatatud täitemenetlus kinnistutele sissenõude pööramiseks tunnistatakse hea usu põhimõtte vastasuse tõttu lubamatuks, on kuni selle põhjuste kõrvaldamiseni samas ulatuses ja ajavahemikul lubamatu ka teise ühisomaniku (laenusaaja) vastu samadele kinnistutele sissenõude pööramiseks algatatud täitemenetluse jätkamine. Selles olukorras on sissenõudjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus esitada kohtutäiturile avaldus kas nimetatud teise täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1) või peatamiseks (TMS § 46 lg 1 p 1). (p 17)

2-14-60590/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018

Kostjal on õigus esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata. Kui maakohus jätab hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja vastuhagi lahendamiseks esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Vastuhagi tuleb lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Samas ei anna see ka alust jätta vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata. (p-d 14.1 ja 14.2)


Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav pandipidaja esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). (p 17.3)


Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)


Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)

Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu. Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks. Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). (p 23.2)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. Hagi esitamine müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks on lubatav viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge vara üleandnud isikule. (p 30)


Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. (p 26)

Kommertspandiõiguse laienemist pantijale üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba teiste isikute kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on kommertspant sellisel juhul teiste isikute kommertspantidest järjekohas tagapool. (p 27)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. (p 30)


TsMS § 414 lg 3 mõttes on istungi edasilükkamisena käsitatavad nii hagejast tingituna istungiaja tühistamine kui ka selle muutmine. (p 32)


Määrus hagi läbi vaatamata jätmise kohta võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud. (p 14.3)

3-2-1-139-14 PDF Riigikohus 18.12.2014

Selguse huvides oleks otstarbekam, kui ringkonnakohus enne maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (osaliselt tühistab) või muutmata jätab. (p 24)


AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust. (p 15) Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)


Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)


Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). (p 16)


Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. (p 11)

VÕS § 44 kohaselt, kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. (p 12)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19). (p 17) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)


Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21)

3-2-1-29-14 PDF Riigikohus 30.04.2014

Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)


Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json