ERAÕIGUSAsjaõigus

Teksti suurus:

Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-29-15 PDF Riigikohus 04.05.2015

KarS § 121 sätestab karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutuselevõtmine KarS § 121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Nimetatud üldreeglist tuleb erandina pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud. Nii on olukord teistsugune näiteks siis, kui eraldi on tõendatud kannatanu patoloogiliselt kõrge valulävi või valutundetus või kui kannatanu ei saa mingil põhjusel ütlusi anda. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust.


Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt RKKK 3-1-1-107-12, p 7).


Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json