HALDUSÕIGUSEhitus ja planeerimine

KESKKONNAÕIGUSKeskkonnakaitse

KESKKONNAÕIGUSMaaõigus

ERAÕIGUSAsjaõigus

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Looduskaitseseadus (lühend - LKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019
LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8) Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9) Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1) Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)
KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)
Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)
KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)
KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 10^1, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 10^1. (p 13)
3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13) LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1) LKS § 20 lg 1^1 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 1^1 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14) LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 1^1 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 1^1 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16) Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17) Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18) Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)
LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)
3-3-1-81-15 PDF Riigikohus 16.03.2016
Sihtkaitsevööndis jätab seadus omaniku huvid tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-eesmärgiga). Kui raie ei tohi mingil juhul tuua kaasa kaitse-eesmärgi kahjustamist, saab see sihtkaitsevööndis tulla kõne alla vaid väga piiratud ulatuses. Majandustegevuse keelamise põhimõttest saaks kõrvale kalduda üksnes erandlikel juhtudel. Looduskaitselisi piiranguid tasandavad osaliselt riigi kehtestanud toetused. (p-d 12 ja 17) Looduskaitseobjekti kaitsekorralduskava mõned osad võivad vastata HMS §-s 51 nimetatud haldusakti tunnustele, mõned aga mitte. Halduse tegevust, mis sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on kolleegium senises praktikas käsitanud tervenisti haldusaktina (vt RKHK 12. detsembri 2011 määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22). Ka kaitsekorralduskava on tervikuna haldusakt, täpsemalt üldkorraldus. See ei tähenda, et kaitsekorralduskava kõikidel osadel on ühesugune õiguslik iseloom. HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusaktis kohustuslik vaid resolutiivosa, st haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi või kohustusi sisaldav osa. (p 20)
Looduskaitseobjekti kaitsekorralduskava mõned osad võivad vastata HMS §-s 51 nimetatud haldusakti tunnustele, mõned aga mitte. Halduse tegevust, mis sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on kolleegium senises praktikas käsitanud tervenisti haldusaktina (vt RKHK 12. detsembri 2011 määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22). Ka kaitsekorralduskava on tervikuna haldusakt, täpsemalt üldkorraldus. See ei tähenda, et kaitsekorralduskava kõikidel osadel on ühesugune õiguslik iseloom. HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusaktis kohustuslik vaid resolutiivosa, st haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi või kohustusi sisaldav osa. (p 20)
3-3-1-74-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne. (p 13)
Õigusaktid ei välista iseenesest loataotluse osalist rahuldamist. Küll aga tuleb taotleja enne taotluse osalist rahuldamist ära kuulata, sest sel juhul kavatsetakse otsus teha osaliselt taotleja kahjuks (HMS § 40 lg 3 p 3). Praeguses olukorras oli selge, et taotleja eelistas loa andmata jätmist selle osalisele rahuldamisele. Seetõttu ei olnud taotluse osaline rahuldamine õiguspärane. Kaebajale antud vee erikasutusluba on soodustav haldusakt, kuid sellega kaasnevad ka kohustused. (p 14)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17) Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 § 10 lg 3, mille kohaselt enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti, on üleminekusäte, mis puudutas paisusid, millele ei olnud veel antud vee erikasutusluba. Sama määruse § 8 lg 1 järgi pidi vee erikasutusloa omaja juhul, kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei olnud paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldus uue loa andmisest, olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Määruse § 10 lg 4 sätestas, et kui enne määruse jõustumist veekogu paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab isik, kellele on antud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. See ei tähenda siiski, et juhul, kui isik uut vee erikasutusluba veetaseme alandamiseks ei taotle, § 8 lg 1 ei kohaldunud. Vee erikasutusloa omandamisega lubas VeeS § 401 lg 11 oodata 1. jaanuarini 2012 ainult nendel paisu omanikel või valdajatel, kes ei olnud seaduse kehtivuse ajal omanud vee erikasutusluba. (p 18) Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27). Hinnates vee erikasutuse mõju muutunud keskkonna-oludele, tuleb arvesse võtta Natura 2000 võrgustikku kuulumist ja ala kaitse-eesmärke. Samuti tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit. (p 19) VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks. (p 20)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17)
Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27).
3-1-1-79-11 PDF Riigikohus 31.10.2011
LKS
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud. Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud. Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud. Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu. Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
3-1-1-104-09 PDF Riigikohus 04.01.2010
LKS
Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu realiseerimine.
LKS § 71 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest.
Seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist. Tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10). Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Valvegarandiseisundi võib tekkida isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 8). Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.
3-3-1-57-09 PDF Riigikohus 15.10.2009
LKS
Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist. Kui aga menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud. Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.
3-3-1-27-09 PDF Riigikohus 19.06.2009
LKS
Euroopa Ühenduste Nõukogu 21.05.1992. a direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv) art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Loodusdirektiivi art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse niipea, kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, selle suhtes Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2, 3 ja 4 ning liikmesriik peab rakendama vajalikke meetmeid, et vältida ühenduse jaoks olulisel alal elupaigatüüpide ja liikide elupaikade halvenemist ja alal kaitstavate liikide olulist häirimist. Iga alale tõenäoliselt olulist mõju avaldava kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkidele tuleb asjakohaselt hinnata. Kavale või projektile saab nõusoleku anda vaid pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. Kui kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kuid selle elluviimine on vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning alternatiivsed lahendused puuduvad, tuleb riigil võtta tarvitusele kõik vajalikud asendusmeetmed võrgustiku üldise sidususe kaitseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu. (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund Naturschutz). Eeltoodud kohtupraktika põhjal tekib riigil pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine. Käesoleval juhul on vaidlusalustel kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. Hoiuala kaitserežiimi tühistamisel ei ole võimalik kinnistuste kasutamine ilma looduskaitseliste piiranguteta, sest jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Samas ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist. Sama tingimus tuleneb Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimist.
Euroopa Ühenduste Nõukogu 21.05.1992. a direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv) art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Loodusdirektiivi art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse niipea, kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, selle suhtes Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2, 3 ja 4 ning liikmesriik peab rakendama vajalikke meetmeid, et vältida ühenduse jaoks olulisel alal elupaigatüüpide ja liikide elupaikade halvenemist ja alal kaitstavate liikide olulist häirimist. Iga alale tõenäoliselt olulist mõju avaldava kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkidele tuleb asjakohaselt hinnata. Kavale või projektile saab nõusoleku anda vaid pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. Kui kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kuid selle elluviimine on vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning alternatiivsed lahendused puuduvad, tuleb riigil võtta tarvitusele kõik vajalikud asendusmeetmed võrgustiku üldise sidususe kaitseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund Naturschutz). Eeltoodud kohtupraktika põhjal tekib riigil pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine.Käesoleval juhul on vaidlusalustel kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. Hoiuala kaitserežiimi tühistamisel ei ole võimalik kinnistuste kasutamine ilma looduskaitseliste piiranguteta, sest jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Samas ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist. Sama tingimus tuleneb Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimist.
3-1-1-90-07 PDF Riigikohus 14.01.2008
LKS
Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.
3-1-1-27-99 PDF Riigikohus 23.03.1999
KrK
LKS
Liikluskindlustuse seaduse § 1 lg 2 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusobjektiks tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või tema poolt juhtima voliatud isiku(kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega, sellest tulenevalt jääb sõidukijuhi tsiviilvastutus kindlustatuks ka tema kriminaalvastutusele võtmisel. Liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Liiklusõnnetuses süüdlaselt võib sisse nõuda ainult seda kahju , mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json