KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)


Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)


Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)

3-2-1-43-14 PDF Riigikohus 27.05.2014

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)


Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine).

Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)


Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)


Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)


Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

3-4-1-56-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Kohus peab järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Seega, kohaldades tsiviilasjas TsMS § 689 lõiget 6, oli riigikohtul ex officio kohustus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust samamoodi kui juhul, kui hageja oleks kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 689 lõike 6 põhiseadusvastasuse kohta väite. (p 10)


PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellest sättest ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 12) Kassatsioonkaebust menetlusse võttes ei otsustata asja sisuliselt. On võimalik, et asja lahendav koosseis leiab erinevalt menetlusse võtmise otsustajatest, et kassatsioonkaebust ei saa üldse menetleda.TsMS § 682 lõige 1 sätestab, et kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kuigi olukord näib menetlusosalise vaatevinklist kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisel ja kassatsioonimenetluses otsuse resolutsioonina tegemisel sarnane, siis isegi, kui asjas tehakse otsus resolutsioonina, on Riigikohus põhjalikult analüüsinud esitatud kassatsioonkaebusest lähtuvalt vaidlustatud ringkonnakohtu lahendit. (p 11)

3-4-1-23-13 PDF Riigikohus 22.11.2013

Kuna tsiviilasi lahendati ringkonnakohtus 5.03.2013. a otsusega, siis lähtuvalt TsMS § 136 lg-st 4 ei saanud ringkonnakohus muuta tsiviilasja hinda 29.05.2013. a määrusega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus samas määruses ka kontrollida TsMS § 131 lg 1 põhiseaduspärasust ja tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ning jätta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel kohaldamata (vrd RKPJK 15.12.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 18). (p 29) Seega ei olnud TsMS § 131 lg 1 ringkonnakohtus hagejate riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel asjassepuutuv säte. (p 30) Lisaks oli riigilõivu tagastamise taotluses vaidlustatud riigilõiv, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt, selleks ajaks juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks (vt RKPJK 11.04.2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-13). (p 31)

3-4-1-22-13 PDF Riigikohus 02.10.2013

Maakohus, lahendades hageja taotlust tunnistada hagiavalduselt nõutud riigilõiv põhiseadusvastaseks ja tagastada enamtasutud riigilõiv, pidi kontrollima, kas lõiv on põhiseaduspärane (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 14)


Maakohtusse hagiavaldust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigust. (p 16) Riigilõiv 7349 eurot 83 senti, mis tuli tasuda hagiavalduselt tsiviilasjas hinnaga 127 823 eurot 30 senti kuni 159 779 eurot 12 senti, ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 18)

3-4-1-25-13 PDF Riigikohus 02.07.2013

Erisus PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigusest nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamist on vahekohtumenetluses põhjendatud vabatahtliku loobumisega õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 6)

3-4-1-16-13 PDF Riigikohus 25.06.2013

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

3-4-1-32-12 PDF Riigikohus 11.04.2013

TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. (p 20) Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tunnistada kohtu taotlusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 19)

3-2-1-36-13 PDF Riigikohus 11.04.2013

Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks). Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras. Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.


Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.


Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.

3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013

Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)


Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17)

Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)


Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)


Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)


Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)


Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)


Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)

3-2-1-19-13 PDF Riigikohus 03.04.2013

Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. (p 11)

Üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. (p 12)


Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)


Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)

Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.

Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Sama põhimõte kehtib ka VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel. Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. (p 13)

VÕS § 132 lg 4 kohaldamise üheks eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik.

Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 esimene lause), peab kohus võtma seisukoha üksnes selle nõude kohta. Ainult juhul, kui hageja taotleb, TsMS § 270 lg-le 2 tuginedes lisaks asja asendamise kulude hüvitamisele alternatiivselt ka kaotatud kasutuseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause), peab kohus asja asendamise kulude hüvitamise nõude põhjendamatuse korral võtma seisukoha, kas rahuldada tuleks kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist, ei pea kohus talle selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks. (p 14)


Menetluskulude poolte vahel jaotamisel apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral tuleb lähtuda TsMS §-st 163. (p 16)

3-2-1-14-13 PDF Riigikohus 27.03.2013

Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)


Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

3-2-1-22-13 PDF Riigikohus 27.03.2013

Kui maakohus leiab vaheotsuse tegemise taotlust lahendades, et kostja II suhtes ei saa hagi rahuldada, saab ta vaheotsuse tegemise asemel jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kui see on võimalik tõendeid hindamata üksnes hageja esitatud asjaoludel, eeldades nende õigsust. Nõude põhjendatuse kohta saab ta teha vaheotsuse vaid juhul, kui seda on taotletud. Mitme kostja vastu esitatud hagi lahendamisel saab maakohus asja mõne kostja suhtes sisuliselt lahendada vastavate eelduste olemasolul TsMS § 450 alusel osaotsusega. Ka ringkonnakohus saab vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa. Vaheotsuse tegemise eeldus on poole taotlus, seda ka TsMS § 449 lg 1 järgi nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemisel. Kui pool ei esita vaheotsuse tegemise taotlust, ei ole kohtul vaheotsuse tegemiseks alust. Samuti ei saa ilma taotluseta üle minna ühelt vaheotsuse liigilt (aegumine) teisele (nõude põhjendatus).


Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded ei ole aegunud. Selle asemel et sellega piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama kostjate vastuväidete põhjendatust selle kohta, et hageja kaotas lepingust taganemise õiguse. Apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus. Ringkonnakohtul ei olnud pädevust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ta ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Selliselt täpsustab kolleegium 8. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-118-11 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohta ja lisab, et haginõude saanuks ringkonnakohus lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes. Ringkonnakohus saab ka vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.


Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Selliselt on ringkonnakohtu resolutsioon kõigepealt osaliselt vastuolus põhjendava osaga. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded aegunud. Seega ei saa ka ringkonnakohtu otsuse põhjenduste loogika järgi vähemalt põhiosas õige olla maakohtu otsuse resolutsioon, mille järgi on hageja nõuded kostjate vastu aegunud. Maakohtu otsuse resolutsioon tulnuks lisaks vaidlustamata osale jätta muutmata üksnes osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta.


Eellepingu korral võib tegemist olla ka müügilepinguga, kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 12).


Jätkuva lepingu rikkumise puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid selle võimatuse tõttu ei saa ta seda realiseerida (kinnisasi on võõrandatud) ega ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5 sisutühjaks.


Kui eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002, siis ei ole tegemist kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus, eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK). VÕSRS § 7 lg 1 järgi saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel, kuid pärast 1. juulit 2002 kehtivas korras. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st (või lepingust enesest). VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.

3-2-1-135-12 PDF Riigikohus 20.03.2013

Riigikohus käsitles 6. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 tehtud määruses üksnes selles asjas määratud PRIA toetusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 oli mh tegemist ühtse pindalatoetusega ja keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Nimetatud toetuste iseloomu arvestades (eelkõige toetuste tagantjärele maksmine eelneval perioodil tehtud põllumajanduslike kulutuste katmiseks ning sellega toetuste eesmärgi saavutamine) leidis Riigikohus, et selliste nõuete loovutamise keeldu õigusaktid ei sisalda. Järelikult ei ole keelatud ka nende toetusnõuete arestimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 112 lg 1 järgi, kui PRIA on otsustanud toetused välja maksta (vt määruse p-d 16−20). Ülalnimetatus seisukoht kehtib ka asjas, mil tegemist on ühtse pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse väljamaksmisele suunatud nõude käsutamise keelamisega hagi tagamise menetluses. Sama kehtib see ka põllumajanduskultuuride täiendava otsetoetuse kohta. (p 11)


Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)


Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Hagi tagamise menetluses on küll üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14).

Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)

TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Sel juhul on mõistlik vaidluse lõpuni tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole.

Selline käsutuskeeld ei too kaasa samu tagajärgi mis hagi tagamiseks nõude arestimine. Nõude arestimine oleks sellekohase taotluse alusel võimalik TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka arestipandiõigus, mis annab hagejale (sissenõudjale) tulevases täitemenetluses eelisõiguse oma nõude rahuldamiseks. Nõude arestimisele kohaldatakse mh TsMS § 389 lg-d 1 ja 4. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea nõude arestimisel kohaldama TsMS § 389 lg-t 6, mille kohaselt korraldab hagi tagamise menetluses vara arestimist kohtutäitur. Nõude arestimismäärus on seega hageja soovil kohtul võimalik saata vahetult selle täitmiseks kohustatud isikule. (p 13)

Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p 14) Kuna hagi tagamise eesmärk on tagada tulevase kohtuotsuse täitmist, siis tuleb hagi tagamisel lähtuda sellest summast, mida hageja kostjalt nõuab. Seda summat tuleb lugeda hagi hinnaks TsMS § 378 lg 4 teise lause tähenduses (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 11). (p 17) Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). (p 18)

3-2-1-15-13 PDF Riigikohus 20.03.2013

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (Vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12).


Alates 1. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.

3-2-1-13-13 PDF Riigikohus 20.03.2013

Kui kaks või enam hagejat esitavad mitme kostja vastu erineva suurusega sarnased nõuded ühes menetluses, tuleb lepingulise esindaja kulude piirmäär määrata iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi sõltumata sellest, et tsiviilasja hinna määramisel üldjuhul sellised nõuded liidetakse. Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-171-12 (p 12) ja nr 3-2-1-158-12 (p 13)).

3-2-1-17-13 PDF Riigikohus 20.03.2013

Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-09, p 11).


TsMS § 449 lg 3 võimaldab kohtul teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kohus ei saa teha otsust poole aegumise taotluse suhtes, mille kohta on juba jõustunud kohtulahend. Isegi juhul, kui asja edasisel menetlemisel ilmneb, et nõue on siiski aegunud, ei ole kohtul õigust jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kui aegumine jäeti jõustunud vaheotsusega kohaldamata. Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.


Kui maakohus on ekslikult jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu ning ei ole kontrollinud hageja nõude põhjendatust, siis ringkonnakohus ei saa nõude olemasolu hinnata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistama maakohtu otsuse, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest, ning saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

3-2-1-11-13 PDF Riigikohus 13.03.2013

Kohtuotsuse, sh osaotsuse, osaliselt või tervikuna viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse võib esitada ka pool, kes ei esita apellatsioonkaebust. Kohus ei pea TsMS § 469 kohaldamiseks tuvastama, kas kostjale võib tekkida kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisega kahju ning kui suur see kahju võiks olla. Kohtuotsuse viivitamatust täitmisest kostjale tekkida võival kahjul ja selle suurusel on tähendus tagatise suuruse määramisel TsMS § 469 lg 2 järgi. TsMS § 469 lg 3 kohaldamise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendi viivitamata täitmist taotlenud pool ei suuda tagatist anda. Kui võlgnik ei suuda seda, tuleb hinnata, kas sellises olukorras oleks kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata jätmine võlgniku suhtes ebaõiglane, arvestades eelkõige temal tekkida võivaid negatiivseid tagajärgi, mis kaasnevad kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata jätmisega Kohtulahendi viivitamatu täitmise instituut kaitseb eelkõige võlgniku huve, vältimaks majanduslikku kahju, mis võib tekkida vaid menetluse venitamise eesmärgil esitatud edasikaebuse menetlemisega. Teisalt on olemas võimalus, et viivitamata täidetav kohtulahend hilisema lahendiga tühistatakse. Selleks juhuks peavad olema kaitstud ka kostja huvid (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10, p-s 8). TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte, kui pool on andnud tagatise. Kui pool ei ole tagatist andnud, peab kohus kohustama võlgnikku maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, arvestades, et tagatis peaks katma võlgnikule otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu tekkida võiva kahju. Tagatise määramisel peab kohus määrama kindlaks ka tagatise viisi, selle suuruse ja maksmise tähtaja (TsMS § 194 jj). Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui võlgnik on andnud kohtu määratud tagatise. Samas on kohtul TsMS § 469 lg 3 järgi juhul, kui sissenõudja ei suuda TsMS § 469 lg-s 2 sätestatud ulatuses tagatist anda, lubatud pool tagatise andmise kohustusest vabastada, tagatist vähendada, määrata tagatise tasumise osade kaupa või tunnistada otsus viivitamata osaliselt täidetavaks, kui täitmise edasilükkamine oleks sissenõudja suhtes ebaõiglane, eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju (vt ka tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10 tehtud määruse p 9).

3-2-1-20-13 PDF Riigikohus 12.03.2013

Kuigi maakohus võib lihtmenetluse asjades tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks, ei järeldu sellest, et maakohus võiks otsuses keelata otsuse edasikaebamise. Kuna maakohus peab ka lihtmenetluses tehtud otsuses märkima otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja, siis võib tekitada segadust sellega kõrvuti olev lause, mille kohaselt maakohus välistab otsuse edasikaebamise.

Eksitamine maakohtu otsuse edasikaevatavuse osas on TsMS § 67 lg 1 järgne mõjuv põhjus menetlustähtaja ennistamiseks.


Eksitamine maakohtu otsuse edasikaevatavuse osas on TsMS § 67 lg 1 järgne mõjuv põhjus menetlustähtaja ennistamiseks. Tähtaja ennistamist ei takista TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud 5-kuulise tähtaja möödumine, kui ei ole möödunud TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud 6-kuuline tähtaeg, vt selle kohta täpsemalt Riigikohtu 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12 tehtud määruse p-d 11-12 ja 2. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12 tehtud määruse p 7.

3-2-1-190-12 PDF Riigikohus 27.02.2013

Kolleegium jääb 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12 tehtud määruses väljendatud seisukoha juurde, et TsMS § 335 lg 2 ei sisaldu keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, kui tema esitatud dokumendil ei ole allkirja. Puuduse kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Allkirja puudumise korral on tegemist kõrvaldatava puudusega. Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast allkirjata kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel (vt ka 13. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-12, p 11).


Kohtumääruse hoiustamise kohta teate valele aadressile saatmise tõttu ei saa menetlusdokumenti (kohtumäärust) TsMS § 327 kohaselt hoiustamisega kättetoimetatuks lugeda.

Kokku: 296| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json