Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vahistamismäärusest peab üheselt nähtuma, et kohus on lugenud tuvastatuks nii põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 9). Lisaks tuleb vahistamismääruses esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt esineb kohtu arvates nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. Seejuures ei piisa üksnes konstateeringust, et kahtlustatav võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid, vaid kohtul tuleb tugineda sellist kahtlust kinnitavale teabele. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt RKKKm nr 3-1-1-80-07, p 13). Nimetatud põhimõte väljendub muu hulgas KrMS § 137 lg-s 1 sätestatud menetluslikus garantiis ja vahistatu või tema kaitsja õiguses taotleda vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtuniku või kohtu poolt vahistuse põhjendatuse kontrollimist, mille käigus tuleb hinnata, kas vahi all pidamise põhjendused on olulised ning piisavad, et õigustada isiku jätkuvat vahi all viibimist.