KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-10-10 PDF Riigikohus 01.04.2010

Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Varasemas praktikas on sama seisukohta väljendatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise kohta (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 10). Kui taotlus ei vasta vorminõuetele ning kohus annab tähtaja taotluse parandamiseks, siis vormipuuduste kõrvaldamine ei võimalda taotluse sisulist täiendamist.

3-1-1-100-09 PDF Riigikohus 28.12.2009
KrK

Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20 ja nr 3-1-1-46-08, p 16).


Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).


KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida isiku teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile.

Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses.


Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217^2 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).

KarS § 2172 lg 1 ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 2172 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217^2 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 33).

KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).


Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Alama astme kohtu pädevusse ei kuulu olemuslikult selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.


Süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 217^2 lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 20).


Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19). Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (EIÕKo asjas Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (EIÕKo asjas Kudla v. Poola, p 124). Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-12-08, p 22, RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19 ja nr 3-1-1-28-08, p 16; vt ka nr 3-1-1-95-05, p 12 ja nr 3-1-1-3-04, p 20).

Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22).

Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine.


Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-39-08, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.

3-1-1-78-08 PDF Riigikohus 12.01.2009

Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Seda nõuet tuleb KrMS § 331 lg 1 kohaselt järgida ka apellatsioonimenetluses. Juhtudel, mil taotlust ei ole esitatud seaduses ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks (RKKKm nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14; nr 3-1-1-21-06, p 5 ja nr 3-1-1-32-06, p 4).

Riigikohtus toimuvas eelmenetluses peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Juhul, kui kassatsioonivastusele taotlust lisatud ei ole, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 11 ja nr 3-1-1-32-06, p 5).


Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse peab kohus lahendama põhimenetluse raames, mis eeldab omakorda kaitsja vastava taotluse esitamist kriminaalasja sisulise arutamise käigus. Taotluse esitamata jätmise korral puudub kohtul võimalus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha otsustust, millised on õigeksmõistetul tekkinud kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

Riigikohtus toimuvas eelmenetluses peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Juhul, kui kassatsioonivastusele taotlust lisatud ei ole, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 11 ja nr 3-1-1-32-06, p 5).

3-1-1-70-08 PDF Riigikohus 30.12.2008

Kassatsioonimenetlus võib vastavalt KrMS § 349 lg-le 5 lõppeda Riigikohtu määrusega, millega jäetakse kassatsioon menetlusse võtmata. Sellisel juhul peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Riigikohtus toimuvas eelmenetluses olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Kui kassatsioonivastusele ei ole lisatud taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 5).


Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse KrMS § 189 lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses (vt RKKKm nr 3-1-1-21-06, p 5 ja nr 3-1-1-32-06, p 4). Kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa.

Kassatsioonimenetlus võib vastavalt KrMS § 349 lg-le 5 lõppeda Riigikohtu määrusega, millega jäetakse kassatsioon menetlusse võtmata. Sellisel juhul peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Riigikohtus toimuvas eelmenetluses olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Kui kassatsioonivastusele ei ole lisatud taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 5).

Kuluhüvitise kindlaksmääramine pärast kohtuotsuse jõustumist on võimalik üksnes KrMS §-s 192 loetletud tingimustel, s.t juhtudel, mil kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses on määratud kulude põhimõtteline jaotus ja vastava otsustuse alusel taotletakse kuluhüvitise täpset kindlaksmääramist (KrMS § 192 lg 2 p-d 1-3). KrMS § 181 lg-st 1 tulenev riigi kohustus hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral isikule menetluskulud, arvestades seejuures KrMS §-s 182 sätestatud erandeid, ei ole absoluutne. Ka juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud seaduses ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json