KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-31-10 PDF Riigikohus 30.04.2010

Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.


Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).

Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.


Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).


Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo nr 3-1-1-69-06, p 7).

Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.


Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30).

KrMS § 268 lg-st 2 kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17 ja nr 3-1-1-85-08, p 10.1).

Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).

Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.


KrMS § 130 lg 5 ja § 429 reguleerivad olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu KrMS § 130 lg-s 4^1 käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine.

Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.


Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 24, RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30 ja nr 3-1-1-96-06, p 13).

Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.


Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.


Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).

3-1-1-46-08 PDF Riigikohus 12.12.2008

Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.

Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.

Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.


KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).


Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.


Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.


Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.

Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).

Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).


Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).


Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)


See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.

3-1-1-83-07 PDF Riigikohus 21.04.2008

1. septembrist 2002 kuni 23. märtsini 2008 kehtinud KarS § 213 redaktsioon nägi ette vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust. 24. märtsil 2008 jõustunud karistusseadustiku muutmise seadusega jäeti sättest välja tunnus "kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust" (vt RT I 2008, 13, 87, p 4). Arvuti all tuleb mõista arvutisüsteemi, mille definitsioon on antud arvutikuritegevusvastases konventsioonis (RT II 2003, 9, 32). Selle kohaselt on arvutisüsteem andmeid programmi järgi automaatselt töötlev seade (s.o programmeeritav seade). Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab ka arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek. Andmete töötlemise tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele. Kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud arvutikelmuses (sama põhimõte rakendub ka omastamise puhul).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 8 alusel võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine esitatud süüdistusega võrreldes ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist, muu hulgas on välistatud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).


Omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-130-04, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse § 30). Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Süüdistatav kasutab internetipangas arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid (panga väljastatud kasutajatunnus, salasõna ja koodikaart või PIN-kalkulaatori koodid või digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldav sertifikaat vm isiku identifitseerimisvahend) võõra vara käsutamiseks.

Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo täideviijaks võib olla vaid isik, kellele on vara usaldatud, teiste isikute puhul on võimalik kuriteost osavõtt. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213).

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json