KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-1-13 PDF Riigikohus 10.05.2013

Riigikohtu üldkogu tunnistas 30. aprilli 2013. a otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-5-13 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KrMS § 385 p 26 osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse KarS § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus, kuna edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. (p 15)

3-1-1-18-12 PDF Riigikohus 03.07.2012

Üldkogu tunnistab KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.

3-1-1-9-12 PDF Riigikohus 27.02.2012

KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.


Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).


KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).


Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.


KrMS § 137^1 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.

Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).

Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 143^1 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.

3-1-1-12-12 PDF Riigikohus 20.02.2012

KrMS § 231 lg-st 5 tulenevalt ei saa eeluurimiskohtuniku määrust edasi kaevata. Ka KrMS § 385 p-st 14 nähtuvalt ei saa KrMS § 231 alusel uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamise kohta tehtud määruse peale määruskaebust esitada.

3-1-1-113-10 PDF Riigikohus 10.02.2011

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene.

3-1-1-86-10 PDF Riigikohus 08.11.2010

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.

Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.


Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.


Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.


Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.

3-1-1-88-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Kriminaalmenetluse seadustiku § 383 lg-s 1 ja §-s 385 sätestatu tähendab, et põhimõtteliselt on menetlusosalisel määruskaebemenetluse raames võimalik vaidlustada kõiki kohtumäärusi, mille peale kaebuse esitamise õigust seadusandja piiranud ei ole. Seejuures on aga vastavalt KrMS §-le 391 kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtus kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. KrMS §-s 391 sätestatud piirang ei tähenda siiski seda, nagu poleks kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtud lahend vaidlustatav küsimustes, mille kohta tehti otsustus esmakordselt ja mis ei olnud esimese astme kohtus arutamise esemeks. Eeskätt on kõnealuse normi eesmärgiks välistada samade menetluslike üksikküsimuste korduv lahendamine kõrgema astme kohtute poolt.

3-1-1-53-10 PDF Riigikohus 25.05.2010

Kui varasemale eksperdiarvamusele tugineda ei saa, tuleb uue ekspertiisiga saadavat eksperdiarvamust käsitada täiendava tõendina. Sellest lähtuvalt kujutaks maakohtu määrus endast täiendava tõendi kogumise määrust KrMS § 385 p 17 tähenduses ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul jätta maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaatamata mitte tuginedes KrMS § 385 p-le 17.

3-1-1-117-09 PDF Riigikohus 18.02.2010

KrMS § 385 ei piira eeluurimiskohtuniku KrMS § 126 lg 4 alusel tehtava määruse vaidlustamist määruskaebemenetluses.


Kohus otsustab asitõendi suhtes võetavate meetmete üle prokuratuuri taotlusel vaid asitõendi kuuluvuse ebaselguse korral ehk siis, kui kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kellele asitõendiks olev ese tuleb tagastada. Prokuratuuri taotluses peab sisalduma põhjendus selle kohta, miks on vaja otsustada asitõendi tagastamine kohtueelses menetluses.

Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).


Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).

3-1-1-62-09 PDF Riigikohus 24.07.2009

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks. Selline järeldus tuleneb esmalt KrMS § 385 punktist 6, milles tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras.

3-1-1-39-09 PDF Riigikohus 15.05.2009

KrMS § 385 p-s 21 sätestatud väljaandmise määruse edasikaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusvastane.


Isikute välisriigile väljaandmine kui tervik kujutab endast rahvusvahelis-õigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust. KrMS § 385 p-s 21 sätestatud väljaandmise määruse edasikaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusvastane.


Põhiseaduslik edasikaebeõigus on sätestatud PS § 24 lg-s 5, mille kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseaduse tekstist lähtuvalt just nimelt kohtuotsuse peale ja vaid seadusega sätestatud korras edasikaebamine ei saa kuidagi tähendada aga seda, et põhiseaduse mõtte kohaselt peaks edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmama võrdsel määral eranditult kõiki kohtulahendeid ja et võrdselt edasikaevatavad peaksid olema nii kohtuotsused kui ka -määrused.

3-1-1-69-08 PDF Riigikohus 04.12.2008

KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).


Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt eeldab nimelt KrMS § 258 lg 1 p-s 1 sätestatu eelistungi korraldamist esiteks juhul, kui (prokuratuuri poolt) on taotletud tõkendi kohaldamist või teiseks, kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. Kohtulikku eelmenetlust toimetava kohtuniku eelnevat siseveendumust, et tõkendi muutmise taotlus tuleks jätta rahuldamata, ei ole senises kohtupraktikas tõepoolest loetud "tõkendi muutmise otsustamiseks" KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes.


Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata.


KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti saanud kohtunik. Käesoleva kriminaalasja puhul oleks selleks pidanud olema Harju Maakohtu kohtunik A. Möldre. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Normi eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene.


KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine prokuratuuri poolt on kõigepealt oluline tagamaks kaitsjale reaalne võimalus KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks - seega tõkendi tühistamise või muutmise, aga ka teiste taotluste esitamiseks, samuti tema arvates kohtusse kutsumist vajavate isikute nimekirja esitamiseks. Teiseks on KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.


Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna (vt ka RKKKo nr 3-1-1-41-08).


15. Juulil 2008. a jõustunud KrMS § 226 lg 6 kohaselt juhul, mil kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist ning prokurör peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, peab prokuratuur tegema käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne KrMS § 130 lõikes 3 või 31 sätestatud tähtaja lõppu. Tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.

3-1-1-80-07 PDF Riigikohus 03.03.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 6^1 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Seetõttu on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt Sulaoja vs. Eesti (2005); Pihlak vs. Eesti (2005)).


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

Kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine vahistamistähtaeg, samuti lg-s 3^1 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab KrMS § 135 lg 7 p 1.

Kahtlustataval on õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt RKKKo nr 3-1-1-59-99) muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

3-4-1-17-06 PDF Riigikohus 17.01.2007
PS

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 4) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. Isiku vahistamisel näevad KrMS §-d 136 ja 384 lg 1 ette võimaluse esitada vahistamise peale määruskaebus. Samuti on KrMS § 137 lõikega 1 vahistatule või tema kaitsjale ette nähtud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on iseloomult täiendav põhiõiguste tagamise garantii. Seega on vahistatud isikule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral tagatud nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, st õiglane ja tõhus kohtumenetlus. (p 6)

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json