KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-60-11 PDF Riigikohus 03.10.2011

Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7).


Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7).

Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).


Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).

3-1-1-76-10 PDF Riigikohus 16.09.2010

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda.


Eesti Advokatuuri juhatuse poolt RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud tasude ja kulude hüvitamise korra p-i 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. Seega tuleb menetlejal korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. Sama kehtib ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi - näiteks õigust vabadusele (vt nt RKKKm nr 3-1-1-20-08, p 8) või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08 ja nr 3-1-1-69-08). Kui ringkonnakohus jätab osa kaitsjatasust advokaadi enda kanda tehes sellega ebaseadusliku määruse, on ringkonnakohus süüditatava olukorda kergendanud ning seetõttu ei too ringkonnakohtu määrus kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.

3-1-1-54-10 PDF Riigikohus 18.06.2010

Ainuüksi tõkendi olemasolu ei ole selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine.


Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.


Ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist.


Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud.


Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.


Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.

Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.

3-4-1-11-09 PDF Riigikohus 20.05.2009

PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev määratlema edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu 03.07.2008 määrust asjas nr 3-4-1-10-08 p-i 10). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrust asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 12). (p 11)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4 ja 04.04.2007 määruse asjas nr 3-4-1-8-07 p-i 5). (p 5) Tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) kohaldamispraktikast saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 17; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-1-1-13-03 p-i 32; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-3-2-1-04 p-i 26). (p 6)

PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev määratlema edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu 03.07.2008 määrust asjas nr 3-4-1-10-08 p-i 10). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrust asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 12). (p 11)

3-1-1-20-08 PDF Riigikohus 16.05.2008
KrK

Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebeimat seadust KarS § 5 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-114-02). KrK § 54 lg 2 3. lauses sätestatu all tuleb mõista kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Vastupidine tõlgendus muudaks KrK § 54 lg 1 sisutühjaks, sest ei saa loogiliselt põhjendada, miks kohus pidi üldjuhul saatma kohtuotsuse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (kohtuotsuse täitmisele pöörama) kolme aasta jooksul, kuid kui süüdimõistetu asus end varjama, pikenes kohtuotsuse ärakirja saatmise tähtaeg kümne aastani. Teiseks saab karistusest kõrvale hoiduda vaid pärast seda, kui kohtuotsus on täitmisele pööratud, sest just täitmisele pööramisega seondub isiku kohustus asuda karistuse kandmisele. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et vastavalt KrMK §-le 333 võis kohus kohtuotsuse täitmisele pööramise edasi lükata ning sel juhul süüdimõistetu suhtes karistust koheselt täide ei viidud. Kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Kuid erinevalt KrK regulatsioonist ei sätesta KarS § 82 lg 2 kindlat ajalist piiri, mille ületamisel otsust ei täideta, hoolimata sellest, et aegumise tähtaeg oli peatunud. Seega kogu ajavahemik, mil isik hoidub kõrvale kohaldatud karistuse kandmisest, arvatakse KarS § 82 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest välja ja kui kohtuotsus oli pööratud täitmisele (saadetud kohtulahendit täitvale asutusele) õigeaegselt, siis sellise isiku osas otsuse täitmine ei aegu.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json