Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vt otsuse p 9 jj ning RKKKo 3-1-1-38-11, p 16.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1).

KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 19).

Süüdistatavate tegevus, mis seisneb peamiselt intiimteenuste osutamiseks vajalike ruumide rentimises, rendi tasumises, prostituutide otsimises ning nende klientidega kokkuviimises, vastab KarS § 268 lg 1 ja alates 16. juulist 2006 jõustunud KarS § 268¹ lg 1 objektiivsetele tunnustele.

Vt otsuse p-i 9.4 ja RKKKo 3-1-1-11-07, p 39.

Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab muuhulgas kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 6 ja nr 3-1-1-33-08, p 7).

Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja nr 3-1-1-43-05, p 6).

Süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (Vt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9).

Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab muuhulgas kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 6 ja nr 3-1-1-33-08, p 7).

Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja nr 3-1-1-43-05, p 6).

Kahtlustatava või süüdistatava ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teada teise isiku vahendusel, on tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata.

KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks (vt RKKKo nr 3-1-1-113-06, p 19).

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08).

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08). Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.