KOHTUMENETLUSÕIGUSVäärteomenetlus

Teksti suurus:

Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-22-13 PDF Riigikohus 19.06.2013

Käesolevas asjas vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas KVS § 27 lg-s 3 ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Isiku teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPVS §-des 86 ja 68 oli sätestatud samasisuline regulatsioon, kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli sellel ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet KVS § 27 lg-le 3. Seetõttu ei olnud teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel distsiplinaarkaristus, vaid eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Seetõttu teenistusest vabastamisel etteheidetav distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegade järgimata jätmine.


Isik vabastati teenistusest 1. aprillini 2013 kehtinud KVS § 27 lg 3 alusel. Alates 1. aprillist 2013 kehtib 6. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus, mis teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Isiku teenistusest vabastamist KVS 27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust. Kohus peab lähtuma kehtivast seadusest ning seaduse muutumine kohtumenetluse ajal ei too tingimata kaasa teenistusse ennistamist. 1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, kuigi uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).


Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine KVS § 27 lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.

3-4-1-4-13 PDF Riigikohus 15.05.2013

Hüppelise kassatsiooni põhiseadusele vastavust oleks võimalik olnud vaidlustada, esitades ringkonnakohtule apellatsioon, milles palutakse jätta apellatsiooni esitamist välistavad sätted kohaldamata. Kaebajal oli tõhus võimalus vaidlustada menetlust takistavate normide (VTMS § 135 lg-te 8 ja 9 ning § 156 lg 3) põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli menetluses ringkonnakohtus. (p 24) Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lg 1 teises lauses tagatud põhiõiguse realiseerimine on võimalik konkreetse normikontrolli menetluses, kus kaebuse esitajal on võimalik esitada oma taotlus kohtuasja lahendavale kohtule. PS § 15 lg 1 teise lause kaitseala hõlmab ka õigust seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide põhiseadusele vastavus. Riigikohus on leidnud, et isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata. Tulenevalt PS § 15 lõikest 2 ja § 152 lõikest 1 peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. (p 23)


PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis võib esitada taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust. (p 27)

3-1-1-42-12 PDF Riigikohus 18.05.2012

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Kohtuotsuse põhistamise nõue tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuses jälgitav ja järeldused seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osa tõendeid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-80-11, p 8).


Süüdistatav on kohustatud hüvitama üksnes sellise apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust kaebusest (vt nt RKKKo 3-1-1-3-09, p 30).

3-1-1-43-12 PDF Riigikohus 15.05.2012

Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada.

Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.


Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada.

Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.

Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.


VTMS § 546 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada.

Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.


Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise korral tuleb menetlejal järgnevalt otsustada, milline VTMS § 546 lg-s 1, lg 2 p-des 2-4 või lg-tes 3-4 nimetatud otsustustest kaebuse kohta või selle alusel teha.

VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.


Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.


Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema.

Kui isik leiab, et VTMS § 546 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.


VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.


VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 546 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.

Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.


VTMS § 546 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada.

Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema.

Lahendades trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust, tuleb menetlejal kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjuse mõjuvust hinnates lähtuda eeskätt nendest konkreetsetest asjaoludest, mis takistasid mootorsõiduki eest vastutaval isikul trahviteadet rahvastikuregistris märgitud aadressil kätte saamast või trahviteate peale VTMS § 545 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kaebust esitamast. Mõistetavalt peavad need asjaolud olema kaebetähtaja ennistamise taotluses märgitud. Vajadusel tuleb taotluse esitajal lisada ka kaebetähtaja möödalaskmise põhjust kinnitavad tõendid. Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks ei anna alust ainuüksi see, kui mootorsõiduki eest vastutav isik lisab kaebusele veenvad tõendid mis kinnitavad, et trahviteates märgitud ajal kasutas mootorsõidukit teine isik.

Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 546 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 546 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.

3-1-1-21-12 PDF Riigikohus 28.03.2012

Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuurile, on maakohus rikkunud väärteoasja täies ulatuses lahendamise põhimõtet. Kohtuotsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs ja vastavad põhjendused. Nende puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).


Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2; 3-1-1-100-11, p 12).


Apteekide reklaami (ehk nende käibe suurendamisele suunatud müügimeetodeid) ei saa võrdsustada ravimireklaamiga. Seadus ei keela otsesõnu apteekidel reklaamida oma tegevust (arvestades muu hulgas seda, et nad müüvad ka muud tervishoiuga ja isikliku hügieeniga seotud kaupa).


Paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja, organ või pädev esindaja, vaid tavatöötajad. Kohtupraktikas on aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-145-05, p 6 ja 3-1-1-9-08, p 9). Samas eeldab see igal juhul nii tavatöötaja kui ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku teo õigusliku analüüsi kohtuotsuses, isegi kui tavatöötajat tuvastatud ei ole.

3-1-1-17-12 PDF Riigikohus 15.03.2012

Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.


Kohtuotsuse rajamine oletustele on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2).


Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 lausest 2 ja LS § 199 lg 1 p-st 4 ja lg-st 6 on statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. TJA väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ning selle alusel antud määrusega) ja § 10 lg-ga 4. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik TJA väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. MõõteS § 10 lg 4 täpsustab, et kui konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks Eestis võimalus puudub, võib legaalmetroloogia asutus teistes riikides väljastatud jälgitavate mõõtetulemuste alusel teha selle mõõtevahendi legaalmetroloogilise ekspertiisi, tunnistada mõõtevahend taadelduks ja märgistada mõõtevahendi või asjakohase dokumendi taatlusmärgise või -märgistega. Nendele nõuetele peab vastama ka liiklusjärelevalves kasutatav kiirusmõõtevahend, mille näidu põhjal väärteomenetlust alustatakse.

Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.

Ei ole välistatud, et konkreetses väärteoasjas tuleb mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas tulemus on saadud kiirusmõõtevahendi kasutamisel tüübikinnitustunnistuses märgitud kasutustingimustel - nii võivad kasutustingimused näha ette piiranguid mõõtevahendi kasutamiseks sõltuvalt nt välisõhu temperatuurist vms.

3-1-1-100-11 PDF Riigikohus 09.12.2011

Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2). Lahendamaks juriidilise isiku vastutuse küsimust tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul esimese sammuna tuvastada vahetult tegutsenud füüsilise isiku tegevuse koosseisupärasus, õigusvastasus ja süülisus KarS § 2 lg 2 mõttes. Viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1 ja 3-1-1-92-05, p 7).


Kalapüügiseaduse § 231 lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.


Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5; 3-1-1-8-08, p 8). Muu hulgas peab kohus vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldust tuleneb, et juriidilise isiku väärteoasjades peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule füüsilise isiku kaudu etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuuri nendele elementidele, rikub maakohus väärteoasja ab ovo, s.o täies ulatuses lahendamise põhimõtet VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).

3-1-1-99-11 PDF Riigikohus 02.12.2011

Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11.

Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud.

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda.

Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.

3-1-1-102-11 PDF Riigikohus 30.11.2011

Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt ka RKKKo 3-1-1-3-08, p 12; 3-1-1-6-06, p 6.3; 3-1-1-45-06, p 9 ja 3-1-1-105-03, p 12.


Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5 ja 3-1-1-8-08, p 8.


Vt otsuse p 8 ja nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8 ja 3-1-1-29-05, p 7 ning 3-1-1-47-08, p 10.

3-1-1-95-11 PDF Riigikohus 24.11.2011

Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest.


VTMS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane. Tegemist on absoluutse taandumisalusega, mis ei sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest selle kohta, kas ta on võimeline väärteoasja erapooletult menetlema. Seadusandja on õigustatult asunud seisukohale, et selles olukorras ei saa süüteomenetlus olla või vähemalt näida erapooletu. Seejuures peab menetleja väärteoasja menetlemisest taanduma alates hetkest, kui ta saab teadlikuks vastava asjaolu esinemisest. Kuna mitme osalisega liiklusõnnetuses ei pruugi sündmuskohal sageli olla selge, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja, tuleb reeglina lähtuda sellest, et iga õnnetuse osaline võib olla isik, kelle suhtes tuleb läbi viia väärteomenetlust (võimalik menetlusalune isik). Seetõttu peab olema välistatud olukord, kus menetlust liiklusõnnetusega seotud väärteoasjas toimetab ametnik, kes on sündmuses osalenud isiku lähedane VTMS § 25 lg 1 p 1 tähenduses.

3-1-1-80-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki.


Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, p 7.


Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. (Vt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9).

Ainetu on arutleda selle üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

3-1-1-72-11 PDF Riigikohus 12.10.2011

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 5 p 4 eesmärgiks on esmalt täpsustada, et tolli suhtes kehtib esindus vaid juhul, kui tollile on teada nii see, et tolliga vahetult suhtlev isik tegutseb kellegi teise jaoks, kui ka isik, kelle huvides esindaja tegutseb. Teiseks rõhutab ÜTS art 5 p 4, et nii otsese kui ka kaudse esindajana tegutseva isiku tegevus tekitab esindatavale kohustusi üksnes esindusõiguse olemasolu korral. Eeltoodust nähtuvalt ei omista ÜTS tollideklaratsiooni lahtrisse 14 märgitud esindusõigust puudutavatele andmetele ette kindlaksmääratud jõudu ega välista võimalust hilisema menetluse käigus tuvastada, et tollideklaratsioonidesse kanti tegelikkusele mittevastav informatsioon.

Imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluv importtollimaks on oma olemuselt kauba importija maksukohustus (vt RKTsKo 3-2-1-128-10, p 10). Seetõttu pole asjaolu, kes tasub tollimaksu, esinduse liigi tuvastamisel asjakohane.

3-1-1-65-11 PDF Riigikohus 04.10.2011

Juhul kui sõiduki teisaldusakt koostati väärteomenetluse tulemina, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistamisotsuse vaidlustamisega maakohtus. Vt ka RKEKo 3-3-4-7-02, p 13 ja 3-1-1-64-10, p 8.


Kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetluse VTMS § 29 alusel ja sellega seoses tühistatakse ka haldusakt, siis võib kannatanu sõiduki õigusvastase teisaldamise korral nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Seega tuleb vastava nõude esitamisel sõiduki teisaldamise ja valvamise ning hoidmise kulu isikule tagastada haldusorganil, kes tegi teisaldamisotsuse. (vt ka RKEKm 3-3-4-7-02 ja lisaks RKHKo 3-3-4-7-02, p 10).


VTMS § 23 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15; 3-1-1-82-09, p 22.1 ja 3-1-1-82-10, p 12).


Olukorras, kus tsiviilõiguslikult on isiku tahteavaldus oma vallasasja teisel isikul kasutada lubamise kohta kehtiv, ei saa haldusorgan otsustada asja kasutamise õiguse olemasolu või puudumise üle. Asja kasutamise õigust andvast volikirjast pelgalt vormilise tähendusega andmete puudumine ei võimalda teha järeldust, nagu puuduks isikul volitus asja kasutada.

3-1-1-62-11 PDF Riigikohus 12.08.2011

Kui VTMS §-s 198 ette nähtud edasikaebepiirang osutuks asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks, saaks Riigikohus vaadata sisuliselt läbi maakohtu poolt VTMS § 198 alusel tehtud määrust (vt ka RKPSJVKm nr 3-1-1-22-09, p 10 ja RKÜKo 3-1-1-88-07, p 46).

3-1-1-56-11 PDF Riigikohus 08.08.2011
3-1-1-50-11 PDF Riigikohus 20.06.2011

Kaitsjale makstud tasu mõistliku suuruse arvestamisel tuleb kõikides menetluse staadiumides lähtuda samadest põhimõtetest. Lisaks riigi õigusabi tasumääradele peab seejuures arvestama ka õigusabiteenuse turuhinnaga, menetlusalust isikut menetluse tulemusel ähvardada võinud maksimaalse trahvi suurusega, aga ka sellega, kas isikul oli võimalus saada riigi õigusabi.

3-1-1-45-11 PDF Riigikohus 09.06.2011

Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).

VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).


VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).

Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.


Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.


Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).


Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

3-1-1-53-11 PDF Riigikohus 08.06.2011

Kui VTMS §-s 198 ette nähtud edasikaebepiirang osutuks asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks, saaks Riigikohus vaadata sisuliselt läbi maakohtu poolt VTMS § 198 alusel tehtud määrust (vt ka RKPSJVKm nr 3-1-1-22-09, p 10 ja RKÜKo 3-1-1-88-07, p 46).


3-1-1-47-11 PDF Riigikohus 01.06.2011

Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku (või tema huvides) esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest (sh kirjalikust menetlusest) kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda siiski teha. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.


Kui kohus lahendab väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, rikub kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust. See rikkumine on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

3-1-1-39-11 PDF Riigikohus 23.05.2011

Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.


KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole.


TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi.

KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.

KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest.

"Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega.

KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.


KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.


Menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.

Kokku: 116| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json