Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31)

Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52)

Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.)

Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35)

Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44)

Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45)

VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.)

Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47)

Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54)

Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17)

Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19)

Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)

Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36)

VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)

Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40)

Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.)

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.)

Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.)

Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.)

Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.)

Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.)

Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51)

Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.)

Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22)

Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23)

Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.)

Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.)

VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20) Isegi kui lepingulise nõudega samal ajal saaks esitada mõne muu seadusest tuleneva nõude, kohalduks sellele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt nõuete konkurentsi tõttu lepingulisele nõudele ette nähtud aegumistähtaeg. (p 21)

Kassatsioonkaebust saab TsMS § 674 g 1 järgi muuta ja täiendada üksnes kassatsioonitähtaja jooksul.

VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. (p 26) Vähemalt üldjuhul ei peaks jaatama nõuetevahelist piisavat seost, kui täitmisest keeldumisele tugineda sooviv ebaseaduslik valdaja omandab vastunõude loovutamisega, iseäranis eesmärgil vältida vindikatsiooninõude täitmist. (p 28) Seadus ei keela kinnisasja üürnikul tugineda kulutuste hüvitamise tagamiseks ka VÕS §-le 110 (st keelduda kinnisasja üürileandjale väljaandmast), isegi kui kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Sel juhul on nõuete vahel piisav seos VÕS § 110 lg 1 mõttes. Kohustuse täitmisest keeldumise tagajärjeks on vastastikune täitmine VÕS § 110 lg 5 kohaselt. Kui üürileandja on esitanud üüritud asja väljaandmise nõude ja üürnik vastuhagi kulutuste hüvitamiseks, ning kohus leiab, et kulutuste hüvitamise nõue on aegunud, jätab ta vastuhagi rahuldamata, kuid saab hagi üürniku vastuväitest lähtudes VÕS § 110 lg 5 alusel ikkagi rahuldada üksnes tingimusega, et üürileandja peab kulutused hüvitama (kui nõude eeldused on täidetud). (p 29)

VÕS § 286 lg 1 järgi võib üürnik nõuda mõistlikku hüvitist selle eest, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Põhimõtteliselt samasugune nõue on rentnikul rendileandja vastu VÕS § 359 lg 1 järgi. (p 18) Üürilepingu alusel asja kasutav üürnik saab VÕS § 286 lg 2 järgi lepingulise kulutuste hüvitamise nõude (VÕS § 286 lg 1) kõrval esitada käsundita asjaajamisest tuleneva (s.o VÕS §-l 1023 põhineva) kulutuste hüvitamise nõude. Sama kehtib VÕS § 359 lg 3 järgi rendilepingu kohta. (p 21) VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)

Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.

VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Vt p 14.

TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.

VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).

Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.