Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)

Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)

Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)

Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)

Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)

PS § 32 lg 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas. Ka PS §-st 113 ei tulene seadusandjale piiranguid avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eesmärkide määratlemisel. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksuintressi kui spetsiifilise olemusega avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärgid peavad olema kooskõlas intressi olemusega. Seadusandja ei saa omistada maksuintressile eesmärke, mis muudaksid selle põhimõtteliselt teist liiki rahaliseks kohustuseks, nt maksuks, lõivuks või trahviks. (p 106-107)

Oma varaliste huvide kaitsmine peab tagama riigile tasu õigeaegselt maksmata maksusumma kasutamise eest maksukohustuslase poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise. Selles osas sarnaneb maksuintress võlasuhetes rakendatavale intressile. Eesmärgi täitmisega saavutatakse ühtlasi, et maksukohustuslasel ei teki maksu tähtaegsest tasumata jätmisest likviidsuseelist võrreldes oma maksukohustusi õiguspäraselt täitvate isikutega. Samas peab intress motiveerima maksumaksjat oma kohustusi õigel ajal täitma. Seega sarnaneb maksuintress oma eesmärkidelt nii eraõiguslikes suhetes rakendatavale intressile, mille näeb ette VÕS § 94, kui ka eraõiguslikule viivitusintressile, mille näeb ette VÕS § 113 (vaata ka RKHK otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-10). Maksumenetluse või muu haldusmenetluse kulude hüvitamine ei ole maksuintressi eesmärgiks. MKS § 117 lg-s 1 sätestatud maksuintressi määr on põhiseadusega kooskõlas. (p-d 110-111 ja 128)

Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21) VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline. See põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17). Omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks ei ole aga kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. (p 25)

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. (p 22)

Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata jätmisega. Kui kahjustatud isik ei kasuta uue asja muretsemisele kulunud aja jooksul teist samaväärset asja, siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt. Kui kasutuseelise väärtuse kindlakstegemine ei ole võimalik või kui see on oluliselt raskendatud, saab kahju suuruse määrata kohus (TsMS § 233 lg 2). (p 26) Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21)

Juhul kui viivisenõude lahendamiseks on esitatud faktilised asjaolud puudulikud, tuleb kohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Vastasel juhul jätab kohus täitmata seadusest tuleneva selgitamiskohustuse. Kohus peab andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja viivisenõude täpsustamiseks (vt selle kohta Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 14). (p 15)

Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 18)

Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)

TMS § 43 lg 1 kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). (p 16) Enampakkumisest saadud raha laekumist kohtutäituri ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. (p 15)

Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. (p 12) Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. (p 13)

KTS § 9 lg 8 kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11). (p 11)

Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). (p 14)

Kui menetlusosalise vastukassatsioonkaebus on samasisuline sama menetlusosalise poolt eelnevalt esitatud kassatsioonkaebusega, mille Riigikohus on jätnud menetlusse võtmata, siis tuleb vastukassatsioonkaebus tagastada. Vastukassatsioonkaebuse olemuse ja Riigikohtu loamenetluse põhimõttega oleks vastuolus see, kui menetlusosaline saaks vastukassatsioonkaebuse esitamise kaudu sisuliselt oma esialgse, menetlusse võtmata jäetud kassatsioonkaebuse uuesti esitada ja Riigikohus peaks selle läbi vaatama. (p 15)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10) Hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seda saab Riigikohtu pikaajalise praktika järgi (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 23) väljendada järgmise valemina: alandatud hind = eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) * kokkulepitud hind eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus).
Kohus võib määrata nii puudustega kui puudusteta eseme väärtused kindlaks diskretsiooniõiguse alusel, kuid hinna alandamine tuleb arvutada VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel, st lähtudes eelnimetatud valemist. (p 11) Muude andmete puudumisel saab kohus müügieseme puudustega väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda ka puuduste kõrvaldamiseks tehtavatest kuludest, põhjendades nende seost eseme väärtusega. (p 14) Kohus peab hinna alandamisele tuginevale poolele selgitama hinna alandamise eelduste tõendamise vajadusena ka hinna alandamise ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõude erinevust ja seda, et kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt, st hinna alandamise metoodikat. (p 16)

Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)

Tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on käsundita asjaajaja kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust. (p 11)

Arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel.

Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.

Kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.

Maksekäsu kiirmenetluses tehtud makseettepanekule esitas vastuväite üksnes üks kostja. Sellele vaatamata andis maakohus hageja nõude kõikide kostjate vastu üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ning hageja esitas hagi kõikide kostjate vastu. Kuivõrd kostjad ei ole nn seotud menetlusosalised TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud õige lugeda makseettepanekule vastu vaielnud kostja esitatud vastuväide kehtivaks ka teiste kostjate suhtes. Seetõttu tulnuks teiste kostjate suhtes teha sellekohaste eelduste olemasolul maksekäsk.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

VÕS § 416 lg 3 eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi reguleerib VÕS § 415.

Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.