Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (p 31)

VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)

Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14)

Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15)

Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18)

Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)

Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18)

Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)

VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 28)

Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 29)

TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Pankrotiseaduse § 10 lg 2 p 1 järgi võib võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). (p 11)

Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 9)

Osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). (p 12)

Samas lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Seega tuli aegumise puhul eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. (p 12)

Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 114 lg 1 on võlgniku kaitse säte. Küll aga ei tulene viidatud sättest, et tähtaja pikenemine sõltub sellest, kumb pooltest VÕS § 114 lg-le 1 tugineb. VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause kohaselt pikeneb ebamõistlikult lühike tähtaeg automaatselt mõistliku tähtajani. Tähtaja pikenemine VÕS § 114 lg 1 alusel teenib igal juhul ka võlgniku huve. Esiteks on VÕS § 114 lg 1 järgi tähtaja pikenemisel võlgnikul rohkem aega oma võlgnevus tasuda. Teiseks peab mõistlikust tähtajast lähtuma võlausaldaja ka võlgniku vastu VÕS § 113 lg 1 alusel viivisenõude esitamisel. Kuigi hageja määras lepingu ülesütlemise teates täitmise tähtpäeva, siis oleks hageja lepingu lõppemisele sellele järgneval päeval saanud tugineda vaid eeldusel, et täitmiseks antud tähtaeg oli vaidluse asjaoludel mõistlik. (p 9) Kolleegiumi hinnangul saab kohus täiendava tähtaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta ka sarnaseid olukordi reguleerivaid lepingutingimusi ja kokkulepitud tähtaegu. (p 10)