Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.

VÕS § 116 lg 3 kohaldamisel on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda.

Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).

VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi.

Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).

VÕS § 119 lg 1 reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu.

VÕS §637 lg-te 3 ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel. Töövõtja õigus nõuda tasu ei sõltu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte.

VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka tuleneb VÕS § 655 lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut.

Ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb VÕS § 637 lg 4 teisest lausest, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta.

Töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine).

Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.

Analoogselt vallasasja müügile VÕS § 125 järgi võib võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral müüa kinnisasja juhul, kui seda ei ole võimalik hoiustada. VÕS § 125 lg 1 p 1 kohaselt võib võlgnik asja müüa, kui selle üleandmine võlausaldajale ei ole võimalik seetõttu, et asja ei saa hoiustada selle olemuse või hoiustamiseks mõistliku võimaluse puudumise tõttu. Praegusel juhul oli korteriomandi võõrandamine vajalik elamuühistu likvideerimise lõpuleviimiseks. TsÜS § 41 lg 4 ja MTÜS § 45 lg 2 sätestavad elamuühistu likvideerijate kohustuse rahuldada võlausaldajate nõuded ja müüa vara. Seega ei olnud korteriomandit võimalik hoiustada.

AÕS § 65 lg 1 alusel kannet muuta soovival isikul on õigus esitada hagi tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi ilma, et ta esitaks hagi kande aluseks oleva asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, siis tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas.

Kinnistusraamatu kanne võib olla ebaõige ka siis, kui see on tehtud kehtiva asjaõiguslepingu alusel.

Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel korteriomandina kantakse kinnistusraamatusse omanikuna EES § 211 ja § 214 lg 5 järgi isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Olukorras, kus vallasasjast korteri omandit ei olnud võimalik üle anda korterivaldaja omandisse, oli korteriomandi kandmine kinnistusraamatusse elamuühistu nimele põhjendatud, sest vastasel juhul oleks olnud takistatud maa erastamise lõpuleviimine.

Lisaks elamuühistu kohustusele anda valdaja omandisse korter vallasasjana EES § 219 lg 4 järgi, on elamuühistul ka kohustus anda korterivaldaja korteriomand, kui korterivaldajale ei õnnestunud üle anda korteri kui vallasasja omandit.