Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)

Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)

Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)

Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)

VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)

Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)

Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)

Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)

Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)

Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)

Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)

AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)

Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).

Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)

Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).

Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)

Kui süsteemi käivitumise põhjust ei tuvastata ja kostjate kohustuste rikkumine on tõendatud, saab eeldada ka põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Kui kahju põhjustas küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Kostjad saavad vastutuse vältimiseks tõendada mh, et süsteem käivitus nõuetekohaselt. (p 31)

Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 40-42). (p 37)

Isegi kui Riigikohus saadab asja tagasi lahendamiseks ringkonnakohtule, kohaldub täiendavate asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele TsMS § 652. Ringkonnakohus saab tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. (p 73.1)

Asjatundjate arvamuste koostamise kulud on dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõue. Seda saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22; RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa panna maksma hagimenetluses. (p-d 39–40)

VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. Seega tuleb esmalt tuvastada iga kostja vastutuse eeldused, esmajoones iga kostja lepingurikkumine ja just selle kohustuse rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. (p 45)

Kui pooled ei leppinud kokku süsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, tuleb lähtuda sellest, et tulekustutussüsteemi saab pidada tavalisele kasutusotstarbele vastavaks, kui see käivitub vaid põlengu korral (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 12). Sealjuures tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis. (p 75)

Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Kui kahju tekkimise põhjuseks võib olla kostja tegu või alternatiivselt asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks. Seega kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja rikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. (p 19)

VÕS § 127 lg 6 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgemalseisev kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire. (p 22)

Raamatupidamise korraldamine on juhatuse kohustus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. (p 16) Tehingute dokumenteerimata jätmise (mh kirjalike müügilepingute sõlmimata jätmise) ja äriühingul kahju tekkimise (üleantud seadmete eest ostuhinna saamata jäämise) vahel ei ole siiski põhjuslikku seost, kui lepingu sõlmimist ja kauba üleandmist ning sellest tulenevat nõuet saab tõendada ka muul viisil. (p 16) Juhatuse liige on kohustatud korraldama äriühingu võlgnike võlgade sissenõudmist. Kui äriühingul on nõue lepingupartneri vastu ja juhatuse liige ei võta pika aja jooksul mitte midagi ette, et seda nõuet maksma panna, siis on juhatuse liige oma hoolsuskohustust rikkunud. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama näiteks seda, et ta on vähemalt üritanud nõuet maksma panna (esitanud mõistliku aja jooksul pärast kauba üleandmist arved, pöördunud nõudega lepingupartneri poole või teinud muid selliseid toiminguid). Korraliku ettevõtja hoolsusega ei ole lepingupartneri vastu olemasoleva nõude täielik tähelepanuta jätmine kooskõlas isegi juhul, kui tegu on äriühingu jaoks olulise ja pikaajalise lepingupartneriga. Pidev kauba juurdeandmine olukorras, kus lepingupartner selle eest mingit vastusooritust ei tee, on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. (p 17) Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumiseks ei saa pidada seda, kui juhatuse liige jätab nõude tunnustamise hagi võlgniku pankrotimenetluses esitamata olukorras, kus on selge, et vara ei jätkuks isegi kõigi eesõigusnõuete rahuldamiseks. Juhatuse liikmel on kohustus arvestada äriühingu huvidega ja vähemalt üldjuhul on hoolsuskohustusega kooskõlas see, kui juhatuse liige ei alusta kohtumenetlust, millega kaasneksid kulud, kuid millest lõpptulemusena ei oleks eelduslikult võimalik mingit varalist hüve saada. (p 18) Vähemalt üldjuhul on juhatuse liikme hoolsuskohustusega kooskõlas see, kui juhatuse liige esitab lepingupartnerile üleantud kauba eest mõistliku aja jooksul arve, võtab iga majandusaasta lõppedes saldokinnituse ja teeb muid võla sissenõudmisele suunatud toiminguid. Jättes selle tegemata, on juhatuse liige rikkunud oma hoolsuskohustust. (p 24)

Raamatupidamise korraldamine on juhatuse kohustus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. (p 16)

Tehingute dokumenteerimata jätmise (mh kirjalike müügilepingute sõlmimata jätmise) ja äriühingul kahju tekkimise (üleantud seadmete eest ostuhinna saamata jäämise) vahel ei ole siiski põhjuslikku seost, kui lepingu sõlmimist ja kauba üleandmist ning sellest tulenevat nõuet saab tõendada ka muul viisil. (p 16)

VÕS § 227 järgi algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg asja üleandmisest ostjale. Asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale. Asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. VÕS § 227 tuleb tõlgendada selliselt, et kui müüja asendab asja, aga algse puuduse tõttu on tekkinud kahju (nt saamata jäänud tulu), siis algab sellise kahju hüvitamise nõude aegumine puudustega asja üleandmisest, mitte asendatud asja üleandmisest. (p 34)

VÕS § 127 lõiget 6 ja TsMS § 233 lõiget 1 saab kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral kohaldada üksnes siis, kui kahju suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. (p 37)

CISG ei reguleeri seda, millist metoodikat kasutades tuleks arvutada väljamõistetavat kahjuhüvitist. CISG artikkel 74 sisaldab üksnes üldist kahju suuruse arvutamise regulatsiooni. CISG-i Riigi Teatajas avaldatud eestikeelses tekstiversioonis on artikli 74 esimene lause sõnastatud järgmiselt: „Kahjumid lepingu rikkumisest ühe poole poolt moodustavad summa, mis on võrdne selle kahjuga (kaasaarvatud minetatud kasu), mille teine pool lepingu rikkumise tagajärjel on tekitanud." Sama artikli teise lause järgi: „Niisugused kahjumid ei või ületada kahju, mida lepingut rikkunud pool lepingu sõlmimise hetkel ette nägi või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena, võttes arvesse asjaolusid, mida ta sel ajal teadis või pidi teadma." Kahjuhüvitise suuruse arvutamise metoodika osas tuleb seega lähtuda riigisisesest regulatsioonist. (p 35)

Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)

Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)

Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15) Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28) Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)

Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)

Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)

Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)

Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)

Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)

Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)

Autori otsustada on, kellele ja millistel tingimustel ta oma teost kättesaadavaks teha lubab. See hõlmab ka teoste kättesaadavaks tegemist tarbijatele teleprogrammides satelliidi vahendusel. (p 22) Kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. (p 23) AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta. ( p 26) AutÕS §-s 103 viidatud kaabel- või mikrolainesüsteem ei hõlma tavapärast televisioonisignaali kättesaadavaks tegemist satelliitside vahendusel. Viidatud sätet tuleb (vaatamata tõenäoliselt ebaõnnestunud tõlkest tingitud mitmetimõistetavusele) mõista sarnaselt selle aluseks oleva direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg-ga 3, milles peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. (p 28)

Kuigi hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist ei peeta hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue. (p 15)

Teoste kasutamise loa andmise tingimuste (st eelkõige autoritasu või hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad Eestis autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses on teoste kasutamine vältimatu (nt kaabelleviteenuse osutajad). Ainuüksi see, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu sõlmimisega samasugustel tingimustel. Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1 lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada mittediskrimineeriv kohtlemine. Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise kontrollimehhanismi puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel võrrelda ka teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada ka saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel. Kohus saab asendada ka majandustegevuses teoste kasutamiseks hädavajaliku kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse ja määrata selle tingimused (mh tasu), kui selle andmisest ebamõistliku keeldumisega paneks autoreid esindav organisatsioon toime delikti või kui nõusoleku andmisest keeldumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31). (p 34) Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. ( 26)

Vt p 35.

Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, paludes kohtul kostjalt välja mõista õiglase hüvitise oma äranägemisel ja kohus rahuldab hagi, mõistes kostjalt oma äranägemisel välja rahasumma, siis ei kohaldu asjas TsMS § 163, sest asjas ei saa kindlaks määrata osa, milles hagi rahuldatakse, ja osa, milles hagi jääb rahuldamata.

Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, jättes nõudesumma kohtu otsustada, siis sel juhul määrab hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikuõiguste rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

Maksuhaldurile maksudeklaratsioonides jätkuva valeandmete esitamise korral arvestatakse KarS § 81 lg-st 4 tulenevalt süüteo aegumist viimase osateo (valeandmetega maksudeklaratsiooni esitamise) ajast (vt ka RKKKo 3-1-1-47-07, p-d 27-33).

Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks.

See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.

Kui Riigikohtu tuvastatud kohtuotsuste põhistamiskohustuse rikkumine puudutab üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata kriminaalasi uueks arutamiseks ka ringkonnakohtule, vaatamata sellele, et rikkumine on saanud alguse maakohtust (vt ka 3-1-1-41-09, p 9).

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Kui kuriteokaebuses konkreetse isiku käitumise kohta esitatud faktiliste asjaolude tõendatuse kontrollimiseks alustatakse kriminaalmenetlust, on menetlusaja kulgemine tema suhtes alanud sõltumata sellest, millise kuriteokoosseisu tunnustel kriminaalasja menetleti. Vt ka RKKKo 3-1-1-43-10, p 25.

Ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta.

Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.)

See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.

VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab nii seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kui ka seda, et kahju täpse suuruse tõendamine on võimatu.

Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.

Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

Põhiseaduse § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Samas ei ole see piiranguteta õigus. Piirangud tulenevad muu hulgas VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimese lause kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Siiski ei ole VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.

Isiku keeld ennast filmida hõlmab ka keeldu endast tehtud filmilõik (avalikult) esitada. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi. Isiku kujutise kasutamine ei olnud praegusel juhul politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi ei kaalunud üles isiku huvi. Avalikkuse huvi võinuks eelkõige jaatada juhul, kui isik oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Üldjuhul on keelatud kasutada isiku kujutist juhuslikus seoses kajastatava päevasündmusega. Isiku kujutamine ka neutraalses või positiivses toonis ei asenda isiku puuduvat nõusolekut. Kujutise kasutamine ilma nõusolekuta on lubatav vaid eespool nimetatud eelduste olemasolul.

Isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane ka siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada. Seejuures ei tohi isiku tuvastamist võimaldada ka kontekst. (Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. jaanuari 2003. a otsus asjas Peck vs. the United Kingdom, p 80).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-09.

Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.

Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on seda sellest hoolimata tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt üldjuhul kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole ka piisav õiguste kaitse vahend vabandamine. Samuti ei ole isiku kujutise õigustamatut kasutamist võimalik ümber lükata.

HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.

Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.

Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.

Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.

Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.

Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.