Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)

Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)

Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)

Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)

VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)

KrMS § 274² lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (3-1-1-14-14, p 660). Seejuures vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagi puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (3-1-1-42-15, p 68) (p 45)

Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (3-1-1-79-14, p-d 44–45) (p 73)

See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60) Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 61)

vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 21.

Kinnisasja omanikul on võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest (p 10).

Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud) (p 12).

Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).

Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).

Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).

Vt otsuse p 6.1. jj.

Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (vt RKKKo nr 3-1-1-86-09, p 7.4).

VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Asja kahjustamise korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Asja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise kindlaksmääramisel oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu tegelikult taastada või mitte või kas elamu taastamine kinnistu võõrandamise tõttu on võimalik või mitte. VÕS § 132 lg 3 kohaselt on isikul õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ja selle kõrval asja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist. Seetõttu ei tule üldjuhul hüvitada mitte isiku vara väärtuse vähenemine, vaid kahju, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes. Võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamise all mõeldakse siinkohal üldjuhul olukorda, kus kahjustatud asja väärtus jääb pärast kordategemist väiksemaks võrreldes väärusega, mis oli asjal enne selle kahjustamist. Sellisest väärtuse vähenemisest võib rääkida nt vallasasjade puhul (avarii läbi teinud, kuid parandatud sõiduk võib olla väiksema väärtusega kui samasugune mitteavariiline sõiduk) või nt kinnisasjal asuva arhitektuurimälestise kahjustamisel, pidades silmas sellise objekti kultuuri- ja ajalooväärtust.

Kuigi asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise, pole selle sätte järgi välistatud ka kahjustatud asja väärtuse vähenemise hüvitamine ilma asja parandamata. Kuid sellisel viisil kahju hüvitamine ei tohi sattuda vastuollu kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 132 lg 3 esimese lause mõttega ei oleks kooskõlas kahju hüvitamine suuremas ulatuses kui asja parandamise mõistlikud kulud ja võimalik väärtuse vähenemine vaatamata taastamisele.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-53-06. VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma isiku väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks.