Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Vt VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvinõude esitamisest teatamise ja nõude suuruse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p-d 13 ja 14, 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 14 ning 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p-d 16 ja 17. Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine. (p 12)

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)

Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)

Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)

Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)

Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12)

Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)

VÕS § 158 lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust. (p 14)

Üldjuhul kohaldub müügilepingu regulatsioon ka valmistatava asja tellimisel ja võõrandamisel. (p 11)

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et isegi kui leping on müügileping VÕS § 208 tähenduses, siis poolte tahe võis olla sõlmida müügilepingu kõrvale eraldi töövõtuleping müügilepingu eseme lõpuni väljaehitamiseks ja kokku leppida, et tööd on lõpetatud, kui need on valminud VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 ning § 638 mõttes. (p 12)

Asjaolu, et võlausaldaja teatas võlgnikule leppetrahvinõudest pärast lepingu ühepoolselt lõpetamist, ei tähenda iseenesest seda, et hageja oleks esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja möödumise järel VÕS § 159 lg 2 mõttes. (p 16)

Olukorras, kus lepingurikkumine seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises, saab tellija lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei anta.

Leppetrahvi nõudmisest teatamise juures tuleb tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 hinnata, kas see on toimunud mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda.

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.

Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.

Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.

Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See lõige sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest. VÕS § 159 lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-08.