Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Korteriühistu liikme suhe korteriühistuga on tehingulaadne suhe. Ainuüksi asjaolu, et kostja on väidetavalt rikkunud KOS-ist ja KÜS-ist tulenevaid kohustusi, ei muuda õigussuhet tervikuna seaduse alusel tekkinud õigussuhteks. Seetõttu ei ole kohaldatav seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Korteriomaniku nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. (p 17)

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. (p 18)

Kahju tekkimise aja määramisel tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 19)

Korteriühistu hoolsuskohustuse rikkumise tõttu läbijooksude esinemisest pidi korteriomanik mõistlikult ette nägema, et läbijooksude kõrvaldamata jätmisel võib nendest alguse saada seenkahjustus. (p 20)

KÜS § 5¹ mõttes ei ole korteriühistu liikme õigused korteriomaniku kahju hüvitamise nõuded korteriühistu vastu. (p 22)

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11)

VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 11)

Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.

VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)

Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.

VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)

Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid. Seega üldjuhul võivad kehtiva loovutuse korral võlgnik ja uus võlausaldaja muuhulgas sõlmida nõude osas kompromissi ja võlausaldaja ka osaliselt nõudest loobuda. (p 14)

VÕS § 170 ei kaitse võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest, vaid ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. Võlgnik võib üldjuhul VÕS § 170 alusel tugineda ka sellele, et uue võlausaldajaga sõlmitud kokkuleppe tulemusel osa nõudest lõpeb, näiteks nõudest osalise loobumise tõttu. (p 16)

VÕS § 170 järgi võlgniku teavitamine ei muuda kehtetut loovutustehingut siiski kehtivaks. Kui loovutustehing on tühine, siis jääb õigustatud võlausaldajaks esialgne võlausaldaja. Kui võlgnik täidab kohustuse VÕS §-le 170 tuginedes väidetavalt loovutuse saanud võlausaldajale, siis on esialgsel võlausaldajal loovutuse saaja vastu tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel (vt VÕS § 1037 lg 4). (p 17)

Võlausaldajal võib olla nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. (p 11)

VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Võlausaldaja nõude loovutamisel ühele tagatise andjatest tuleb käendaja kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. Seetõttu väheneb pantija nõue käendaja vastu temale VÕS § 69 järgi langevas osas. (p 15)

Kui kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest pantija oleks VÕS § 69 järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud, tuleb vastavalt vähendada ka käendajatelt väljamõistetavat viivist. (p 16)

Sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. Kui nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. (p 12)

Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14). Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel. (p 15)

Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata. (p 17)

TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 653 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Tühistades maakohtu otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta hindab esitatud tõendeid maakohtust erinevalt (TsMS § 653 ja § 654 lg 5 teine lause). Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-62-08. Hinda ei ole VÕS § 112 lg 2 järgi alandatud enne, kui vastaspool saab teada hinna alandamisest.

Tulenevalt VÕS § 112 lg 1 teisest lausest määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga.

Lepinguga seotud kujundusõigusi, sh hinna alandamise õigust, ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi.