Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise sellega seotud eksimusest tulenevat riski. (p 15)

Töövõtja kanda ei peaks jääma tellija valedest lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Ka professionaalsel töövõtjal peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja. (p 18)

Üldjuhul saab lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Kui tellija antud andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa eeldada, et tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. (p 19)

Poolte kohustuste sisustamisel saab arvestada ehituse töövõtulepingu üldtingimusi kui majandus- ja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 p-d 5 ja 6). (p 19)

Tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. (p 21)

AÕS § 279 järgi on põhimõtteliselt lubatav tagada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole laiaulatuslik (globaalne) tagatiskokkulepe piiramatult lubatav. Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud ka tüüptingimusena (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 28). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 29).

Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17; Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11).