Liiklusseadus (lühend - LS)

Tervisetõendile kantud „ei“-otsus tähendab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele. LS § 124 lg 4 järgi peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Maanteeametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Seega, kui vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus tühistada, tuleks Maanteeametil anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. (p 11)

Juhtimisõiguse taastamiseks tuleb kaebajal esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja esitatud erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. (p 12)

LS § 101 lg-s 1 nimetatud mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Maanteeametil puudub pädevus isiku tervisenõuetele vastavusega seotud asjaolude üle otsustada. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Seejuures saab tervisekontrolli teostaja määrata vajaduse korral juhtimisõiguse eritingimuse, st lubada mootorsõiduki juhtimise terviseseisundist lähtuva erinõude või piiranguga (LS § 101 lg 7), ning otsustada, et juht peab läbima tervisekontrolli sagedamini, kui seaduses üldjuhul ette nähtud on (LS § 101 lg 5).

Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, on kehtestatud avaliku õiguse normidega: LS § 101 lg 10 alusel antud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. LS § 102 lg 6 näeb ette, et mootorsõidukijuhi tervisekontrolli üle teostab Terviseamet haldusjärelevalvet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras. VVS § 75¹ lg 1 järgi on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). (p 13)

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)

Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Vt p 15.

Alates 1. juulist 2011 kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). (p 13)

Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodu tähendab, et juhtimisõiguse LS § 124 lg 3 p-i 1 alusel peatumine ei too kaasa juhtimisõiguse kaotamist, kuivõrd LS § 94 lg 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku juhtimisõiguse. Seda põhjusel, et LS § 124 lg 1 kohaselt tingib juhtimisõiguse peatumine vaid ajutise keelamise, mida on juba keeleliselt raske samastada juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamisega. (p 14)

Mootorsõiduki juhtimine LS § 124 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorras on karistatav liiklusnõuete muu rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi. (p 17)

VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Praktikas tähendab see, et ka juhul, kui kohtuvälise menetleja materiaalõiguslik hinnang isiku käitumisele osutub valeks, peab kohus kontrollima väärteoprotokollis kirjeldatud käitumise vastavust mõnele teisele süüteokoosseisule. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7). (p 16)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et selline isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine ei ole lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 27). Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 14)