Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi, ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (RKTKo nr 2-16-16481/77, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui tasaarvestuse üle tekib vaidlus, tuvastab kohus kohtulahendi põhjendustes tasaarvestuse kehtivuse ja sellega kaasneva nõuete lõppemise (VÕS § 186 p 2) kattuvas ulatuses, jättes hagi selles osas rahuldamata. Resolutsioonis ei ole tasaarvestust vaja märkida, õigusjõu tekkimiseks piisab, kui tasaarvestus nähtub kohtulahendi põhjendustest (RKTKm nr 2-21-7518/93, p 18). (p 10)

Kui kohus leiab, et nii hageja nõue kui ka kostja tasaarvestusnõue on põhjendatud, siis ei ole otsus vaatamata sellele, et hagi jäi tasaarvestuse tõttu rahuldamata, tervikuna tehtud hageja kahjuks. Osas, milles kohus pidas hageja nõuet põhjendatuks, on hagi tehtud hageja kasuks, ja osas, milles kohus pidas põhjendatuks tasaarvestusnõuet, on otsus tehtud kostja kasuks. Selline olukord on sarnane hagi osalisele rahuldamisele, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleks lähtuda TsMS §-st 163. (p 14)

Hagi õiguslikku perspektiivikust tuleb hinnata hagiavalduses esitatud asjaolude, mitte hagile lisatud tõendites sisalduva info järgi. Poolte tõendamiskoormuse jaotus ei ole hagi perspektiivi hindamiseks oluline. (p-d 9 ja 10)

Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. Olukorras, kus isikult peteti tahteavalduse andmiseks vajalikud andmed välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik andis oma andmed teisele isikule vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul oli tahe oma andmete edastamisega anda teisele isikule tehingute tegemiseks volitus. (p 11)

TsMS § 647 lg-te 1 ja 2 järgi võib kohus asja lahendada kohtuistungit korraldamata üksnes juhul, kui pooled ei ole nõudnud asja arutamist kohtuistungil ja kui kohus kirjalikus menetluses ei leia, et asja lahendamiseks tuleb korraldada kohtuistung. Kohtuistungi pidamine võimaldab asja suulist ja vahetut arutamist. Sarnaselt kohtuistungile maakohtu menetluses aitab kohtuistung apellatsioonimenetluses tagada õiglase menetluse ja anda pooltele võimaluse selgitada ning põhjendada oma seisukohti ja tugevdada oma menetluslikku positsiooni. Pooltel on just eelkõige suulises menetluses võimalik kontrollida, kas kohus on nende argumente õigesti mõistnud ja arvesse võtnud (RKTKo nr 2-17-13391/43, p 17). (p-d 14 ja 15)

TsMS § 648 kohaselt on ringkonnakohtu istungi minimaalselt kohustuslikud osad asja ettevalmistanud kohtuniku ettekanne ning iga menetlusosalise kõne, milleks peab aega olema vähemalt kümme minutit. Iseenesest on menetlusosalisel küll õigus loobuda istungil kõnega esinemast või teha seda lühemalt kui kümme minutit, kuid kohus ei saa seda poole eest otsustada ning peab tagama menetlusosalisele võimaluse kõnega esineda. TsMS §-st 648 nähtub, et ringkonnakohus saab kohtuistungil valida, kas ta küsitleb menetlusosalisi ning kas ta annab menetlusosalistele loa esineda lõppsõnaga. Seejuures võib ringkonnakohus pooli küsitleda ka enne neile sõna andmist. See aga ei tähenda, et ringkonnakohus võiks piirata menetlusosalise õigust esineda enda seisukohti selgitava kõnega, kus menetlusosaline saab mh puudutada ka küsimusi, mida ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks enne küsida. (p-d 16 ja 17)

Kohtukõneks võimaluse andmata jätmine on menetlusnormi rikkumine, millele tuginemiseks tuleb üldjuhul esitada TsMS § 333 järgi vastuväide. Kui pool võis ringkonnakohtu istungil aru saada, et asi saadetakse tema poolt vaidlustatud osas maakohtusse uueks läbivaatamiseks, kuid tegelikkuses jäeti kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas jõusse, võib pool ringkonnakohtu rikkumisele tugineda sõltumata TsMS § 333 lg-s 2 sätestatust. Kuna apellatsioonkaebust ei arutatud, ei pea ringkonnakohtu rikkumisele tugineja kaebuses näitama kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti. (p-d 18 ja 19)

Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, saaks menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 5 järgi kostja kanda üksnes juhul, kui hageja pöördus kohtusse põhjendatult. (p 10.2)

Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)

Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)

Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)

Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)

Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)

Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kolleegium on varem selgitanud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb kohtuasjale kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. (p 12)

Mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest (TsMS § 175 lg 3). Selleks peab kohus kohtuasja materjalidega tutvudes hindama, milles asja keerukus seisnes. Mitme esindaja kasutamise vajadust peab põhjendama pool, kes kulude hüvitamist nõuab. (p 14)

Asja keerukus võib seostuda vajadusega süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, asja keerukus võib seostuda ka tõendite hindamisega, eelkõige siis, kui hinnatavate tõendite maht on suur (RKTKm nr 3-2-1-112-09, p 17). Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on mingis valdkonnas eriteadmised (nt patendiõigus, kaubamärgiõigus vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud (RKTKm nr 3-2-1-112-09, p 17). (p 14)

Ka tsiviilasjades peab iseenesest olema võimalik, et hüvitatavaks loetakse lepinguliseks esindajaks olnud advokaati aidanud vandeadvokaadi või juristi, kes ei ole kohtus lepingulise esindajana osalenud, tehtud toimingute kulu, kui need toimingud on menetluses olnud vajalikud ja mõistlikud, ei ole tekitanud lisakulusid võrreldes olukorraga, kui toimingud oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid kokkuvõtlikult vähendanud. Näiteks juhul, kui kogenum advokaat suudab tänu oma erialasele kogemusele enne konkreetsete toimingute tegemist valida efektiivsema menetlustaktika või suunata õiguslikku argumentatsiooni enne selle lõplikku kujunemist viisil, mis hoiab menetluskulusid kokku ning vastavas osas menetlusosalise lepingulist esindajat menetlustoimingute tegemisel toetab, võib olla põhjendatud mõista vastavas osas kulud vastaspoolelt välja. Välistatud ei ole ka võimalus, et büroo madalama tunnihinnaga töötaja toetab kõrgema tunnihinnaga töötajat abistavate või ettevalmistavate toimingute tegemisel. Kulude hüvitamist taotleva menetlusosalise ülesanne on esile tuua, miks oli mitme esindaja kasutamine vajalik, eelkõige kuidas mitme esindaja kasutamine kokkuvõtlikult menetluskulude vähendamisele kaasa aitas. Selliste menetluskulude väljamõistmist peab kohus menetluskulude hüvitamist taotleva poole poolt kohtu ette toodud asjaolude ja põhjenduste alusel eraldi hindama ning põhjendama, sealhulgas peab kohus hindama, millised on need toimingud, mida teeb üks või teine esindaja. Kohus saab mitme esindaja kasutamisel teise esindaja kulud välja mõista vaid juhul, kui kulude hüvitamist taotlev menetlusosaline on veenvalt põhjendanud, miks mitme esindaja kasutamine oli vajalik. Ilma menetluskulude hüvitamist taotleva poole selgesõnaliste põhjendusteta on kohtul võimalik selliseid menetluskulusid arvesse võtta üksnes juhul, kui nende vajalikkus ja menetluskulusid tervikuna vähendav mõju on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt ilmselge. (p 16)

Kaasapellant ei pea kandma apellatsioonimenetluse kulusid, kui ta maakohtu lahendit ei vaidlustanud, kuid ta kaasati kaasapellandina apellatsioonimenetlusse TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi. (p 15.2)

Hagi õigeksvõtu korral ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid TsMS § 168 lg 6 kohaselt hageja kanda, sest hageja ei saanud kohtuvälise kokkuleppega hagi eesmärki saavutada. (p 16.2)

Kaebeõigus ei saa erineda sõltuvalt sellest, kas kostja esitab vastuhagi või menetlusliku tasaarvestusavalduse. (p 23)

Kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite ja kohus on selle sisuliselt lahendanud, seob otsus TsMS § 457 lg 2 järgi menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust tunnustatakse või ei tunnustata. Sellises olukorras on pooltel kaebeõigus ka maakohtu otsuse põhjenduste peale. (p 13)

Kui kostja esitab hageja nõudega tasaarvestatava nõude vastuhagina, tuleb hagi ja vastuhagi lahendamine kajastada kohtuotsuse resolutsioonis ning tasaarvestusliku vastuhagi rahuldamise korral tuleb kohtuotsuse resolutsioonis teha eraldi otsustus ka tasaarvestuse kohta. (p 14)

Kui kostja esitab menetluses hageja vastu nõude tasaarvestuse vastuväitena ilma vastuhagi esitamata, lahendab kohus tasaarvestuse vastuväite kohtuotsuse põhjendavas osas. Seejuures peab kohus lahendama kostja tasaarvestuse vastuväite üksnes siis, kui ta leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. (p-d 15-16)

Tasaarvestuse vastuväite esitamise korral ei ole kohtuotsuse põhjendused menetlusosalistele siduvad, kui hageja nõue jääb rahuldamata muudel põhjustel, kui kostja tasaarvestus, või kui kostja tasaarvestuse vastuväidet ei ole võimalik lahendada selles esitatud nõude ebaselguse tõttu või kui kostja esitab mitu alternatiivset tasaarvestusavaldust ja kohus peab kostja esimest tasaarvestusnõuet põhjendatuks ega pea alternatiivset tasaarvestust hindama. (p-d 16, 17 ja 21)

Olukorras, kus korteriomanikul on seadusest tulenev õigus kaasomandi esemeks olevat parkimisala kasutada, ei saa korteriomandi kaasomandi esemel parkimist korraldav teenusepakkuja eeldada, et korteriomanik väljendab oma sõidukit parkimisalale parkides tahet sõlmida teenusepakkujaga parkimisleping. (p 12)

Kuigi korteriomanikud võivad kehtestada parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks, siis selle tõendamata jätmine ei välista korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks. (p 13.4)

Seadus (KrtS § 30 lg 1 p 2 ja AÕS § 72 lg 3) sätestab eelduse, et kui kaasomandi eseme kasutamise korda ei ole kindlaks määratud, võivad kõik korteriomanikud seda kasutada tingimusel, et kasutus vastab kaasomandi eseme otstarbele. See õigus laieneb ka korteriomandit kasutavale isikule (KrtS § 30 lg 3). Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe (KrtS §-d 13 ja 14). Kaasomandi eseme tavakasutust puudutavaid küsimusi saavad korteriomanikud otsustada ka häälteenamusega, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid (KrtS § 35 lg 1). (p-d 13.1 ja 13.2)

Kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab KrtS § 31 lg 1 p 1. Igal juhul ei ole tavakasutusega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada. Küll aga võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. (p 13.3)

Ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel ei ole tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel. Nii on nt teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel (KrtS § 35 lg 1). Mh saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd, kehtestades nt parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Selleks aga, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet. Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks olnud vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine (vt RKTKm nr 2-19-16450/58, p 15). (p-d 13.3 ja 13.4)

Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega ning ei ole alust eeldada, et õigusvaidlust sisaldav hagita asi oleks igal juhul üksnes menetlusliigi tõttu vähem keerukas kui hagiasi. (p 24)

Vt ka RKTKo nr 3-2-1-168-09, p 18. (p 10)

Apellatsioonkaebuses selge taotluse ja põhjenduste märkimata jätmine on kõrvaldatavad puudused TsMS § 340¹ lg 1 tähenduses. Olukorras, kus apellatsioonkaebusest ei nähtu kas maakohtu otsust vaidlustatakse tervikuna või osaliselt ja millises osas ning missugust otsust taotletakse, või kaebuse põhjendused, mh see, millist õigusnormi on maakohus rikkunud, peab ringkonnakohus jätma apellatsioonkaebuse käiguta ja andma apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Alles juhul, kui apellant ei kõrvalda ringkonnakohtu osutatud puudusi, saab ringkonnakohus jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. (p 13)

Apellatsioonitähtaja jooksul tuleb tugineda menetlusõiguse normide rikkumisele (v.a olulised rikkumised), kuid õiguse tõlgendamise, sh materiaalõiguse normide vale kohaldamise kohta võib apellant uusi väiteid esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist. (p 12)

Erinevalt enne 1. jaanuari 2022 kehtinud TsMS § 326 lg-s 2 sätestatust on alates 1. jaanuarist 2022 menetlusdokumenti võimalik kätte toimetada postkasti jätmisega juba pärast esimest ebaõnnestunud kättetoimetamise katset. Kuna menetlusdokumendi kättetoimetamine postkasti panekuga ei ole täpsemalt reguleeritud, ei ole selle kättetoimetajal kohustust üritada dokumente saajale üle anda kindlatel nädalapäevadel või kellaaegadel või arvestada kättetoimetamisel saaja võimalike töökohustuste, eluviiside vms asjaoludega. See ei välista siiski kohtu või muu kättetoimetaja, nt kohtutäituri õigust anda postiteenuse osutajale või kullerile menetlusdokumentide tõhusamaks kättetoimetamiseks konkreetsemaid suuniseid. (p 11)

Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)

Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.

Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)

Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)

VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 267 p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. VÕS § 268 lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS § 267 p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa VÕS §-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. (p 10)

Kinkelepingust taganemise avaldusest peab olema arusaadav, millisel alusel kinkija kingisaajaga sõlmitud lepingust taganeb. Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. (p 15)

Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. (p 15)

Ringkonnakohtus on lubatud hagi aluseks olevaid asjaolusid muuta niivõrd, kuivõrd uute asjaolude alusel hagi menetlemine ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega. Esimest korda apellatsioonimenetluses uuele lepingust taganemise alusele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates lubatud, kuna see tooks ringkonnakohtule kaasa uute asjaolude ja tõendite väljaselgitamise kohustuse ulatuses, mis ei ole omane apellatsioonimenetlusele, vaid maakohtus toimuvale eelmenetlusele (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Samuti ei ole selliselt hagi aluse muutmine kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega. TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ei ole kassatsioonimenetluses hagi muuta üldjuhul võimalik. (p 16)