Haldusmenetluse seadus (lühend - HMS)

Valimiskaebuse läbivaatamisel on nii valimiskomisjoni kui ka Riigikohtu võimalused anda hinnang süütegude toimepanemise ja nende mõju kohta valimistulemusele väga piiratud. Süütegude menetlemine on politsei, kuritegude puhul ka prokuratuuri pädevuses.(p 47)

Kaebuse esitanud vallaelanikud, kes valimistel ei kandideerinud, ei ole huvitatud isikuks vaidluses, milles väidetakse hääletamis- ja valimistulemuste moonutust põhjendusega, et valimistel osalesid isikud, kellel ei olnud õigust olla kantud valijate nimekirja. (p 58) (Vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-59-13.)

Valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale kaebuse esitamise võimalustega on piisavalt tagatud järelevalve maakonna valimiskomisjoni otsuste ja toimingute õiguspärasuse üle. Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ei näe seadus (RKVS ega KOVVS) ette maakonna valimiskomisjoni liikme taandamise võimalust. Valimiskomisjoni liikme taandamise küsimuses ei ole põhjendatud kohaldada analoogia korras haldusmenetluse seadust. (p 32)

Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.

Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.

Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane. HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.

Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.

Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.

Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).

Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. VSS § 332 korras akti teatavakstegemise tõhususe seab kahtluse alla aga see, et nimetatud seaduses pole Siseministeeriumi veebiaadressi avaldatud.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel. Kirjaliku teatavakstegemisena VSS § 332 lg 3 mõttes tuleks mõista dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista VSS § 332 lg 3 koosmõjus VSS § 1 lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või diplomaatilisi kanaleid kaudu. VSS § 332 lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust. VSS § 332 lg 3 kohaldamiseks piisab, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses. VSS § 333 lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Kui eriseaduses on haldusakti teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja ette ei ole nähtud ka Haldusmenetluse seaduse kasutamise võimalust või see on otseselt välistatud, siis tuleb lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse puhul sisaldub see regulatsioon HMS §-s 32, mis sätestab põhimõtte, et kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel.

Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks.

Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab Haldusmenetluse seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused.

HMS § 68 lg-t 1 ja § 44 lg-t 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama.

HMS § 68 lg-st 1 ei saa aga teha järeldust, et keelatud on esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg-s 1. Isiku selline õigus tuleneb juba PS §-st 46. Kuid Haldusmenetluse seadusest ei tulene, et haldusorgan on kohustatud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud alustest erinevatele alustele tuginevat haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlust igal juhul sisuliselt menetlema.

Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks.

Kui uuendatud menetlus ei lõppenud akti kehtetuks tunnistamisega, tuleb menetluse lõppemisest teavitada nii haldusakti adressaati kui ka akti kehtetuks tunnistamist taotlenud isikut. Kui uuendatud menetlusse oli kaasatud ka kolmandaid isikuid, siis tuleb õigeks pidada ka nende teavitamist menetluse lõpptulemusest.

Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud.

HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral, vaid selles sättes on silmas peetud seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust, esmajoones Haldusmenetluse seaduse 5. peatükis reguleeritud vaidemenetlust, aga ka eriseadustega reguleeritud kohtueelset vaidluse lahendamist. Erinevalt antud paragrahvi varasemast redaktsioonist ei eelda HKMS § 9 lg 3 enam, et kohtueelne menetlus peaks olema kohustuslik.