HALDUSÕIGUSRahvastikuõigus

Teksti suurus:

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (lühend - VRKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-56-14 PDF Riigikohus 03.02.2015
3-3-1-52-14 PDF Riigikohus 29.01.2015
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab kohus tugineda taotluses ja kohtuistungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile (faktilisele alusele), kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei viidata. Loa andev kohus on seotud HKMS § 157 lg tega 2 ja 3, kuid tulenevalt HKMS § 158 lg st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada. Vajadusel võib kohus teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, täpsustada või muuta taotlust. (p 13)
Ehkki VRKS § 361 lg tes 1 ja 2 tulenevalt on kinnipidamine lubatav, kui esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (p 10). Kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamise kaalumise kohustus tuleneb VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes (p 11). Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (p 14) VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. VRKS § 361 lg 2 p de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine võib olla seotud põgenemise ohuga. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist. Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida.(p 12) VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks ei ole üksnes põgenemisohu tuvastamine kinnipidamiskeskusse paigutamiseks piisav. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist põgenemise oht. (p 18) Varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib olla vajalik tagada isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada aga varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. (p 12) Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. (p 18) VRKS § 36¹ lg 2 p 5 puhul peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine (väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on märkimisväärne. (p 12)
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse lahendamisel ei ole sageli selge, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Üldjuhul on kohtul lubatav piirduda formuleeringuga, et luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud. Isiku faktilise kinnipidamise kestus ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. (p 20)
3-3-1-48-14 PDF Riigikohus 29.01.2015
3-3-1-62-12 PDF Riigikohus 12.03.2013
VMS § 281 lg-st 2 ei saa järeldada, et väljasaatmiskeskuses viibimise kulusid saab sisse nõuda ainult siis, kui isik lahkus Eestist või kui väljasaatmine oli edukas. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude kandmise kohustust ei ole seostatud ka isiku rahalise seisundiga. Kuludena peetakse silmas kulusid, mis on tekkinud seetõttu, et isiku suhtes toimub väljasaatmismenetlus ning ta viibib väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses. Välismaalaselt elamiskulude sissenõudmist reguleerib ka VRKS § 11 lg 4, mis võimaldab varjupaigataotluse esitanud isikult ülalpidamise kulusid teatud tingimustel sisse nõuda nii juhul, kui tema taotlus rahuldatakse, kui ka juhul, kui tema taotlust ei rahuldata. Nimetatud säte tugineb direktiivi 2003/9/EÜ artikli 13 lg le 4 ja artikli 16 lg le 1. Puudub alus arvata, et seadusandja eesmärgiks oli lubada täitevvõimul Eestis viibimise katteks riigi poolt kantud kulud sisse nõuda isikult, kelle varjupaigataotlus oli edukas, kuid välistada väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses viibimise kulude sissenõudmine isikult, keda ei ole õnnestunud välja saata.
Sõltuvalt sellest, millal varjupaigataotleja esitas varjupaigataotluse, viibib ta üldjuhul kas vastuvõtukeskuses või väljasaatmiskeskuses. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal või väljasaatmise käigus varjupaigataotluse esitamisel esitati, siis viibib taotleja varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Varjupaigataotluse varasemal esitamisel on taotleja üldjuhul kohustatud elama vastuvõtukeskuses. Pärast varjupaigataotluse esitamist ei toimu enam väljasaatmise menetlust vaid toimub varjupaigamenetlus. Väljasaatmismenetlus võib jätkuda, kui varjupaigataotlust ei rahuldata.
Pagulasseisundi konventsioonile tugineva direktiivi 2003/9 abil on lahendatav küsimus, millal ja millistel tingimustel tekib riigil kohustus tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalsed vastuvõtutingimused. Direktiiviga sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded ning Eesti õigus (VRKS § 12 lg 2 ja VMS § 281 lg 1) tugineb selles küsimuses direktiivile ega ole sellega vastuolus. Riigile ei ole direktiiviga pandud kohustust tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalseid vastuvõtutingimusi enne varjupaigataotluse esitamist ega keeldu sisse nõuda varjupaigataotluse esitamisele eelnenud väljasaatmismenetluse kulusid (vt Euroopa Kohtu 27.09.2012 otsus asjas C-179/11 ning ka Euroopa Parlamendi 05.05.2009 resolutsioon varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtu miinimumnõudeid käsitleva direktiivi 2003/9/EÜ rakendamise kohta (2008/2235(INI). Direktiivi 2003/9/EÜ art 16 lg 2 alusel on teatud tingimustel võimalik materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamisest varjupaigataotluse hilinenult esitanud isikule üldse keelduda. Pole mõistlikku põhjendust sellele, et analoogilised tingimused tuleb väljasaatmismenetluse ajaks tasuta tagada isikule, kes ei ole suutnud tõestada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast sellesse liikmesriiki sisenemist. Ülalpidamiskulud, mis nõutakse isikult VMS § 281 lg 2 või VRKS § 11 lg 2 alusel sisse, ei ole käsitatavad karistusena sellest sõltumata, millal esitati varjupaigataotlus.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json