Ülikooliseadus (lühend - ÜKS)

Tuginedes põhiseadusest tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enesekorraldusõigusele, tuleneb ülikooliseadusest kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse vabadust, samuti sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. Magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena eeldusainete läbimise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks.

Õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid sõltuvalt haridustasemest erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus. Kõrgema haridustaseme puhul on lubatavad suuremad piirangud ja avaliku võimu kohustused on väiksemad. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.

Halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel. Kohtupraktikas on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustaks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1) ning gümnaasiumi riigieksami (kirjand) tulemust (määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10).

Ülikoolis bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus bakalaureuseastme õppe läbimiseks. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine avaldab otsest mõju üliõpilase õigustele, kuna selle tõttu võib pikeneda õppeaeg. Riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning neid on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega taotledes tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist.

Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Haldusasjas nr 3-3-1-97-08 on väljendatud seisukohta, et hindamisotsustus, s.o gümnaasiumi riigieksami tulemus, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav. Nimetatud seisukoht ei ole täies mahus kohaldatava kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 lg-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).

Eksamitulemused, millega tehakse siduvalt kindlaks sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, õppijat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel, vastavad eelhaldusakti tunnustele.

Avalik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrg¬haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. Hindamisprotsessi ja –otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel.

Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka välismõju. Kohtupraktikas (määrus nr III 3/1 10/94) on avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsusteid tunnustatud välismõju omava haldusaktina. Selline mõju on ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes.

Hindamisotsustuste iseärasusest tulenevalt võib eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 11). Sellistele otsustustele ei pea laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt õppekorralduseeskirjas sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Hindamisprotseduuri ja –otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.

HKMS § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe selleks ette teistsugust menetluskorda. Kuna ka vaidlus rakenduskõrgkooli emeriitprofessori tasu maksmise üle tuleneb avalik-õiguslikust suhtest ja sellise vaidluse lahendamiseks pole seadusega kehtestatud teistsugust menetluskorda, siis kuulub selline vaidlus lahendamisele halduskohtus.