RIIGIÕIGUSPõhiseaduslikkuse järelevalve

Teksti suurus:

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (lühend - PSJKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-11-16 PDF Riigikohus 16.05.2017
3-4-1-18-16 PDF Riigikohus 13.01.2017
3-4-1-3-16 PDF Riigikohus 20.12.2016

PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS §-st 158 tuleneb riigi täitevvõimu kohustus kuulata ära kohaliku omavalitsuse üksuse organi arvamus, mitte kohustus välja selgitada elanike arvamus. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei nõua kohalike elanike arvamuse ärakuulamist. (p 136)


PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Avaliku teenuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete nõuete puudumist ei saa riigivõimule ette heita abstraktselt ja tulevikku suunatult. (p 125-126)

Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). HRS § 24 lõike 1 teine lause on osas, milles näeb ette, et Vabariigi Valitsuse algatatud halduskorralduse muutmisega seotud kulud kaetakse mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses, vastuolus PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud finantstagatisega. Ei saa välistada, et Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on kulud suuremad kui 100 000 eurot. PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenev finantstagatis on sätestatud reeglina, mida on rikutud juhul, kui kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku ülesande täitmisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest, sh kui neid kaetakse üksnes osaliselt. (p-d 185, 192, 194, 195)


Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid kohaliku omavalitsuse volikogu PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille esitamise on volikogu otsustanud häälteenamusega (KOKS § 45 lõike 5 teine lause). Selle nõude eesmärk on anda otsusele pöörduda Riigikohtusse tavapärasest kõrgema häälteenamuse kaudu tugevam legitimatsioon, mis peab välistama põhjendamatud pöördumised ja kindlustama, et volikogu tahe pöörduda Riigikohtusse on kujunenud vabalt ning täie teadmise juures langetatava otsuse sisust. See demokraatiaprintsiibist tulenev eeldus peab ühtlasi tagama, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest ei kujune poliitilise võitluse instrument. (p-d 76 a 79)

PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)


PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)


Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (PS § 104 lg 1) ei ole ette nähtud nõuet koostada eelnõu ettevalmistamise menetluses väljatöötamiskavatsus. HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt, mille eesmärk on õigusloome protsessi parem korraldamine täidesaatva riigivõimu asutustes muu hulgas Vabariigi Valitsuse algatatavate seaduseelnõude osas. HÕNTE ülesanne on seega täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa PS-s ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid. (p 110)


Kuivõrd PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi, siis ei saa kohalik omavalitsus olla ise põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat (vt RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-13-09 ja nr 3-3-1-43-10). (p 90)

Põhiõiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 118)


PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Territooriumi haldusjaotus PS § 2 lõike 2 tähenduses hõlmab ka kohaliku omavalitsuse territoriaalse korralduse. Nõue otsustada haldusjaotus seadusega peab ühtlasi tagama kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kolleegium leiab, et seadusandja on haldusreformi seaduses sätestanud reformi eesmärgi, alused ja menetluse. Seejuures on seadusandja näinud ette võimaluse, et omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus, andes Vabariigi Valitsusele seejuures kaalumisõiguse. (p 112)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)


PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et demokraatlikus riigis peab olulised küsimused otsustama seadusandja. PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada täitevvõimu omavoli. (p 111)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)

3-4-1-10-16 PDF Riigikohus 10.10.2016

Valimiskaebuse saab isik esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. Isikutel ei ole õigust esitada valimiskaebust avalikes või teiste isikute huvides (vt RKPJK 27. märtsi 2015 määrus kohtuasjas nr 3-4-1-17-15). (p 14)

3-2-1-153-13 PDF Riigikohus 26.06.2014

PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).


Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).

3-4-1-23-13 PDF Riigikohus 22.11.2013

Kuna tsiviilasi lahendati ringkonnakohtus 5.03.2013. a otsusega, siis lähtuvalt TsMS § 136 lg-st 4 ei saanud ringkonnakohus muuta tsiviilasja hinda 29.05.2013. a määrusega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus samas määruses ka kontrollida TsMS § 131 lg 1 põhiseaduspärasust ja tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ning jätta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel kohaldamata (vrd RKPJK 15.12.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 18). (p 29) Seega ei olnud TsMS § 131 lg 1 ringkonnakohtus hagejate riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel asjassepuutuv säte. (p 30) Lisaks oli riigilõivu tagastamise taotluses vaidlustatud riigilõiv, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt, selleks ajaks juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks (vt RKPJK 11.04.2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-13). (p 31)

3-4-1-58-13 PDF Riigikohus 14.11.2013

Olukorras, kus valimised on toimunud põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte alusel, on Vabariigi Valimiskomisjon tulenevalt PS §-st 14 kohustatud kaaluma KOVVS § 17 lõike 2 punktis 7 sätestatud pädevuse kasutamist, mille kohaselt Vabariigi Valimiskomisjon on pädev tunnistama hääletamistulemused kehtetuks kogu riigis, kui seadusrikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. (p 27)


Kui isik leiab, et tema hääletamisõiguse piirang on põhiseadusega vastuolus, peaks ta esmalt taotlema enda kandmist valijate nimekirja. (p 34) Kui valla- või linnasekretär jätab isiku avalduse rahuldamata, saab isik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Tegemist on tavakorrast oluliselt kiirema menetlusega, mis peaks tagama kaebaja õiguste kaitse. Kui sellest ei peaks piisama, on kaebajal võimalik taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist (halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatükk), täpsemalt enda valijate nimekirja kandmist enne lõpliku kohtuotsuse tegemist. (p 35)


Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel töötavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 37 lõige 1 ja § 46 lõige 2 koos kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega. (p 24) Kogu riigis hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamist KOVVS § 67 lõikes 1 ei nimetata. Ka Riigikohtu puhul nimetab KOVVS § 67 lõige 1 hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist vaid valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas või linnas. (p 25) PSJKS § 37 lõikes 1 nimetatud võimalus vaidlustada hääletamistulemust kogu riigis ja § 46 lõikes 2 nimetatud Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks hääletamistulemus kogu riigis puudutab Riigikogu valimisi, Euroopa Parlamendi valimisi ja rahvahääletust, mitte aga kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. (p 26)

3-4-1-47-13 PDF Riigikohus 15.10.2013

Kodakondsuseta isiku ja Euroopa Liidu kodaniku erinev kohtlemine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole kodakondsuseta isiku diskrimineerimine. (p 19)


PS § 30 lõikes 1 sätestatakse järgmist: "Ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega. Kooskõlas seadusega võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega." Ametikoht selle sätte mõttes seostub avaliku võimu teostamisega. Ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme kohta saab käsitada ametikohana PS § 30 lõike 1 mõttes. Kohaliku omavalitsuse volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on muu hulgas vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. Kolleegium on seisukohal, et demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud. (p 18)


Eestile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest ei tulene kohustust tagada kodakondsuseta isikutele kandideerimisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. (p 21)


Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. (p 18)


Kohalike omavalitsuste esinduskogude valimist reguleerib PS § 156. PS § 156 lõike 1 esimese lause kohaselt on kohaliku omavalitsuse esinduskogu volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. PS § 156 lõike 1 kolmas ja neljas lause ütlevad, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. PS § 156 lõike 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. (p 16) PS § 156 lõige 2 ei reguleeri kandideerimisõigust kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, vaid üksnes hääletamisõigust. Kandideerimisõiguse on Riigikohus oma varasemas praktikas tuletanud PS § 156 lõikest 1: "Üldiste valimiste põhimõte tähendab eelkõige seda, et valimistel ei kohaldataks ei aktiivse ega passiivse valimisõiguse piiramiseks õigustamatuid tsensusi". Ometi ei tähenda see, et seadusandja ei ole selle õigusinstituudi kujundamisel seotud põhiseaduse ja Eestile kohustuslike välislepingutega. (p 17)


Põhiseadus lähtub põhimõttest, et avalikku võimu teostavad Eesti kodanikud. PS § 60 lõige 2 annab Riigikogu valimistel kandideerimisõiguse Eesti kodanikele. (p 18)


Erand, mis KOVVS § 5 lõikega 5 on tehtud Euroopa Liidu kodanikele, tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 22 lõike 1 esimesest lausest, milles sätestatakse järgmist: "Igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel." Erandi tegemine, mis võimaldab Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikel teostada avalikku võimu Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena, on Eestile kohustuslik tulenevalt põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2. (p 19)

3-4-1-48-13 PDF Riigikohus 15.10.2013

PSJKS § 46 lg 1 punktile 2 tuginedes jätab kolleegium kaebuse rahuldamata, kuna kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile ei esitatud tähtaegselt. KOVVS § 65 lg 2 kohaselt tuleb kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul maakonna valimiskomisjoni otsuse tegemisest. (p 19)

3-4-1-16-13 PDF Riigikohus 25.06.2013

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

3-2-1-27-13 PDF Riigikohus 11.06.2013

Põhiõiguse riiveks tuleb lugeda selle kaitseala igasugust ebasoodsat mõjutamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku õiguste väidetava rikkumise kohtulik kontroll. Seda seisukohta ei muuda see, et hageja on saanud menetlusabi andmise tõttu lõivu tasumata kaebeõigust realiseerida, kuna tagantjärele on esialgu tasumata jäänud lõiv temalt ikkagi välja mõistetud. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive on olemas ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 35) Riigikohus on tunnistanud apellatsioonkaebuse puhul põhiseadusvastaseks praegu vaidlustatuga võrreldes oluliselt väiksemad riigilõivumäärad, mis kehtisid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012, nt riigilõivu 3195 eurot 58 senti, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 28 760 eurot 25 senti kuni 31 955 eurot 82 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-12), ning riigilõivud 4473 eurot 81 senti ja 4793 eurot 37 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12). Ei ole põhjust hinnata praegu asjassepuutuva riigilõivumäära kooskõla põhiseadusega Riigikohtu senisest praktikast erinevalt. Apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 36) Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 p 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 287 602 eurot 42 senti kuni 319 558 eurot 24 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 12 782 eurot 32 senti. (p 37)

3-4-1-3-13 PDF Riigikohus 10.05.2013

Põhiseaduse § 142 ja Õiguskantsleri seaduse §-de 17 ja 18 järgi peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26) PS § 142 lg-s 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust. PS § 142 lg 1 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, mille järgi õiguskantsler peab enne Riigikohtule taotluse esitamist olema õigustloova akti sama sätet vaidlustanud Riigikogus. (p 29)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26)

3-4-1-32-12 PDF Riigikohus 11.04.2013

TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. (p 20) Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tunnistada kohtu taotlusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 19)

3-4-1-13-12 PDF Riigikohus 28.02.2013

Halduskohtusse kahju hüvitamise kaebust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 41) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt, mis ületab 10 000 000 krooni, tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. (p 48)


Juriidilisele isikule laienevad PS § 15 lõikest 1 tulenev õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda ning PS § 24 lõikest 5 tulenev õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule (PS § 9 lõige 2). (p 42)


Halduskohtu otsuse vaidlustamisel ringkonnakohtus kasutatakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõige 5 kaitseb põhiõigust saada kohtulikku kaitset, tagades kohtulahendi kontrolli, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites. PS § 24 lõike 5 esemelisesse kaitsealasse paigutub eelkõige õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 42) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtu otsuse peale kahju hüvitamise nõudes 639 116 eurot 48 senti ületavalt summalt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 48)

3-4-1-28-12 PDF Riigikohus 19.02.2013

Hagiavaldust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 23) Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. (p 25) PS § 15 lõikest 1 tuleneva üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne. (p 27) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte. (p 28) Menetlusökonoomia on põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muu hulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet. (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena. (p 30) Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv ei ole vajalik meede ei menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 33) Tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti kohustus tasuda hagiavalduselt 4154 eurot 25 senti riigilõivu ei ole menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 36)

3-4-1-26-12 PDF Riigikohus 22.01.2013

RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on EIK täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 8. aprilli 2010. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria, 23. novembri 2010. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22. mai 2012. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3). Riigikohtul ei ole menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule reageerimine on Riigikogu ülesanne. (p 38)


Isikul on õigus esitada Riigikohtule individuaalkaebus või osaleda individuaalkaebuse menetlemisel esindaja vahenduseta. Kui isik esitab individuaalkaebuse, teeb selle menetlemisel menetlustoiminguid või esitab avaldusi või taotlusi siiski esindaja vahendusel, peab esindaja PSJKS § 48 lõike 2 kohaselt vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. TSMS § 218 lõike 3 kohaselt võib Riigikohtus olla isiku esindajaks kas vandeadvokaat või advokaat. Individuaalkaebuse lahendamisel aitab Riigikohtus paremini tagada isiku põhiõiguste kaitse ja tõhusa menetluse, kui isiku esindajaks saab selles menetluses olla üksnes vandeadvokaat. (p 7)

3-4-1-25-12 PDF Riigikohus 18.12.2012

Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)


Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis hageja suhtes kohaldamata 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 järgse riigilõivu määra. Kohus kohaldas teist riigilõivu ja kaalus selle tasumiseks menetlusabi andmist. Järelikult ei ole kohtuasja lahendamisel tähtis ega mõjuta menetlusosaliste õigusi TsMS §183 lõike 1 esimese lause põhiseadusele vastavus osas, milles see välistas menetlusabina Eesti eraõigusliku juriidilise isiku täieliku või osalise vabastamise riigilõivu tasumisest määras, mis kehtis 30. juunini 2012. Seetõttu ei ole TsMS § 183 lõike 1 esimene lause maakohtus põhiseaduse vastaseks tunnistatud osas praeguses asjas asjassepuutuv säte. (p 28)

Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)


Harju Maakohus tunnistas tsiviilasjas määruskaebust lahendades põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. (p 23)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 18. oktoobri 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-15-12, et RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. Seetõttu pole vaja korrata põhjendust asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vastuolu kohta põhiseadusega. (p 24)

3-4-1-14-12 PDF Riigikohus 30.10.2012

PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)


Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)


Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti riigilõivu 4473 eurot 81 senti, hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti riigilõivu 4793 eurot 37 senti ja hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud, ja seega omavahel võrreldavad. Riigikohtu üldkogu on lisaks rõhutanud, et edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.2). (p 53)

3-4-1-15-12 PDF Riigikohus 18.10.2012

Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)

PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)


Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)


Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33) Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)

3-4-1-6-12 PDF Riigikohus 12.07.2012

ESML on välisleping PS § 123 lõike 1 tähenduses. (p 109) PS § 123 lõike 1 mõttega on kooskõlas, et seadusandja on PSJKS § 6 lõike 1 punktiga võimaldanud õiguskantsleril vaidlustada alla kirjutatud välislepingut. (p 117) Kui seadusandja pani õiguskantslerile lisaülesande, võis ta ka valida selle täitmiseks kohase menetlusviisi ega pidanud seda siduma PS §-s 142 sätestatud menetluskorraga. (p 117)


Euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka. (p 163)

Põhiseaduse preambulist tuleneb Eesti riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Muu hulgas on sellise riigi toimimiseks tarvilik tagada keskkond, kus riigieelarveline tulu laekub plaanipäraselt, mis võimaldab täita riigi tuumikfunktsioone. (p 167)

Kokku: 80| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json